Nii oli, on ja jääb. Ja nii igal maal. Eestis pistab mõni vunts taskusse 10 miljonit ja suundub siis Brüsselisse.  USA-s alustavad onud iga nädal uut sõda, et oma taskuid täita. Tavalise, tööd rügava ja maksu maksva inimese ajab sihuke asi närvi. Seda muidugi juhul, kui ta tööst kurnatud ja olmemuredest muserdatud ajunatukeses mingit loogikavõimet veel üldse säilinud on.

Enamus muidumatsidest isegi ei kurda enam. Nagu kutsikad, kes liiga kaua peksa saanud. Ei urise enam, vaid värisevad ja vinguvad vaevukuuldavalt. Ja pissivad põrandale. Nii pakatab Eesti meedia artikitest, kuidas rohkem elektrienergiat säästa, selle asemel, et seda hindade lauslollust lõpetama kutsuda ja pimediad öid mõisade põletamisega valgustada. Kustutakse hoopis tulesid ja istutakse peeruvalgel. 

 

Jaapani teadlased aretavd sõna otseses mõttes sitast burgereid. Sitast saia ei tee, teab eesti vanarahvas, aga näe, uusi burkse küll.

 

Ameerika trendikad disainiajakirjad kajastavad mikrokortereid, kus kingakarbi suuruses keskkoonas nö. kõik elamiseks vajalik kompaktselt ja super kunstipläraliselt valmis on.

Köögikappi võib paigutada kalossid, elutoa diivan muundub voodiks, tualetipott tugitooliks. Hipid ja liberaalid plaksutavad vaimustunult ja usuvad kliimasoojenemise lollust ning arvavad, et kingakarpi elama asudes päästavad nad maakera.

Muuseas, kui keegi veel edastab mulle üleskutse kasutada jalgratast auto asemel, siis palun tulge ise kohale, et mu mitmesajakilost foto-atribuutikat oma seljas iga päev sadade kilomeetrite kaugusele transportida. Kella kuueks hommikul. Vihmasajus ja lumelörtsis.

 

Murdarv rahvast oskab loogiliselt üks ja üks kokku liita ning aru saada, et midagi on mäda. Nagu kirjutas George Carlin - "Kujutage ette, kui loll on keskmine kodanik. Ja siis saage aru, et pool rahvastikust on temast lollimad." Ja nii igal maal, nii USA-s kui Eestis.

 

Ma ei pea ennast küll eriliseks vaimuhiiglaseks, minu peamine tarkus on see, et mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma taipan, kui vähe ma tean. Õnneks või õnnetuseks on mind aga õnnistatud loogilise mõtlemisega ja buddhismi uurimisest nopitud ideega, et kõike peab küsitlema.

 

Isegi kui Dalai Lama mulle midagi iskilikult ütleks, ei tohi ma seda teadvustada kui ainutõde, ma pean ise omadele järeldustele tulema. Neljadimensiooniline maailmavaade on võrreldav kuldkala olemasoluga. Kuldkala akvaariumis näeb oma keskkonda kolmes dimensioonis: üles, alla ja sügavuti. On vaja erilist kirgastumist, et tõdeda su akvaarium asub veel milleski suuremas dimensioonis .

 

Igalühel meist on oma rist kanda. Millegipärast otsustas Suur Jumal mulle anda Õigluse Tajumise. Suure Jumala all muuseas ma ei kujuta ette ei Allahit, Buddhat, Jeesust või misiganes nimega teie oma valitsejat hüüate.

Minu jaoks on see lihtsalt tõdemus, et eksisteerib midagi suuremat ja targemat kui mina ise.

 

Mind ei jäta ükskõikseks ükski ülekohus. Hiljuti parklas kriiskavaid teismelisi kohates küsisin, kas kõik on okei. Saades kinnitust, et klutid niisama omavahel ärplevad, sõitsin edasi. Kunagi pidin aga gaasiballooni piserdama ärpleva maniaki pihta, kes endast liiga heal arvamusel oli ja minust ning mu siis veel titevankris olevast poisist jalakäijate rohelise tule ajal üle sõita tahtis.

Meil kõigil on vaba valik, ükskõik kus maal me elame. Seisa ise enda õiguste eest, või heida maha ja ole jalamatt. See valikuvabadus ongi demokraatia! 

 

Jaga artiklit

6 kommentaari

V
vot  /   01:58, 1. aug 2013
sellest artiklist ei saanud ma mohkugi aru,vist olen lollim,kui need pooled keskmistest kodanikest,kahju...ave
S
Siim  /   12:34, 18. märts 2013
Jah, ja julgengi veel peale seda Eestis käia ka:)

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis