On laupäev ja asusin just rabarberi kooki tegema, kui otsustasin arvutist korraks e-meile tshekata ja ennäe, emmelt saabus just teade, et olen kohe esimene. Raamatus,mis just ilmus. Pealkirjaks "Uued väliseestlased".

Mõnda aega tagasi võttis minuga kontakti üks selle projekti vedajaid Miina Saarna, kes palus, et oma Ameerikasse saabumise loo kirja paneksin ja paar fotot lisaksin. Ausalt öeldes, polnud ma eriti põnevil, sest selliseid palveid on saabunud varemgi. Põhiliselt üliõpilaste poolt, kes mingit retsensiooni või uurimustööd meist teevad. Väliseestlane on ju nii suhteline mõiste. Aga noh, tore, et meid ikka studeeritakse ja liigitada püütakse.

Mulle endale seostub väliseestindus siiani Stokholmi Eesti Maja kurjade pensionäridega, nende esimeste tõeliste väliseestlastega, kes sõja ajal paatidega Eestist põgenesid ja nüüd kiivalt ühte hoidsid, kõiki uustulnukaid kahtlaselt põrnitsedes. Sest kõik uustulnukad on ju kindlasti kas vene nuhid või Viru ärikad. Isegi mu enda vanatädi, keda ma 1987-l aastal oma elu esimese piiritaguse reisi ajal külastasin, palus kohe tagasisõidu laevapilet ette näidata, et ta ei peaks närveerima, et ma "ära karata" püüaksin.

Onu Oskar, kes Saksa armees teenis ja uhkustas sellega, et nii mõnelegi "venkule isiklikult kuuli keresse oli tõmmanud", kinkis mulle lohutuseks hõbedast kaelakee, ja sõnas, et kui ma tõesti kunagi "ära karata plaanin", siis andku ma natuke varem teada, et ta saaks ettevalmistusi teha.



Saabusin kodu-Eestisse tagasi emme ja issi juurde suure kergendusega. Ja suures meeltesegaduses oma esimese välisreisi üle raud-eesriide taha. Olin alles 18 ja igasugune ärakargamine oleks arvavasti üle jõu käinud. Aga ilus oli jõulude aegset lumist Stokholmi näha ja imetleda, kuidas inimestel oli lubatud avatult ja avalikult pühi pidada, jõulutähed ja küünlad igal maalilisel vanalinna aknal.
Eestis olid Jõulupühad siis ju veel suur tabu, ja ma väga vabandan, kui ma nüüd ise iidse pensionärina kostan. Aga see keelatud asjade kogemine oli tollal ühe nõukogude inimese suurim nirvana!

Tagasi maa peale. Väliseestlane New Yorgis võib olla mõni Eesti väikelinnast pärit dress-inimene, kes nüüd illegaalse ehitajana eputab. Või missimõõtu kaunitar, kes kunagi kellegile ei naerata. Aga ka see kõige eksootilisem olend  ja ausalt öeldes, mulle endale kõige sümpaatsem isend, selline harulane ja eksootiline indiviid nagu Jaanika Peerna, Kristiana Pärn, Joel Lindpere või Margus Hunt, keda kohtad kogemata ja kes ei pea ilmtingimata Eesti Majas takuses kampsunis lällamas käima, et oma pärandit propageerida. Ajavad vaikselt aga sihikindlalt oma asja, olgu selleks kunstitegemine või proffisport. Eestlaseks olemine on ainult üks detail nende muljetavaldavas resümees.

Aga tore siiski, et meid sedasi kataloogi pandi. Meil kõigil on oma lugu ja välja-rändamise teema on siiani aktuaalne. Ja seni, kuni inimvaenulik olukord Eestis edasi kestab, oleks ehk mõtekas kirjutada ka kõigi kodu-eestlaste lugu aegade raamatusse ülesse! Selline Eestlaste Punane Raamat ja välimääraja, kui pisikesest julgest inimharust, mis tuhandete aastate jooksul kõige kiuste On ja Loob ja Lehvitab; ja alles nüüd, paradoksaalselt, oma enda kauaoodatud riigi ajal, hääbub katastroofilise kiirusega.
Sitta nende jääkarude ja vihmametsadega. Save Estonia!!!

Jaga artiklit

10 kommentaari

K
kellegile-kellelegi  /   23:33, 5. märts 2013
Eesti keeles kirjutatakse -ki, -gi liide sõna lõppu. Aitäh.
K
kaak  /   00:18, 12. okt 2012
jutt ikka samasugune plära nagu mitmetel teistel emigrantidel, ei midagi uut!

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis