Meie Euroopa turnee algas solvangute ja seaduserikkumistega. Kuna lennukeid vahetades oli Pariisis peaaegu terve päev aega ringi vaadata, sättisime kogu oma pagasi ehk neli ranitsa-suurust seljakotti hoiuruumi ja võtsime takso.

Teades prantslaste allergiat inglise keele suhtes, tervitasin juhti prantsuse keeles ja selgitasin, kuhu me sõita sooviks. Selleks oli armsate gurmee poekestega ääristatud Rue Cler Eiffeli torni lähedal. Taksojuht raputas pead. "Rüü Kleer," kordasin püüdlikult. Onu pööritas silmi, oli selgelt nördinud ja parandas mu hääldust. Pidavat olema hoopis "Rhüüüüüü Khleeejääeeeejr". Ja seda tuleb nii sügavalt kurgu põhjast põristada justkui püüaks suurt tatilärakat kopsudest välja köhida. Noh, nüüd olen sedavõrd siis targem. Eestlased on õnnelikud, kui välismaalane neile kasvõi "Tere!" oskab hüüda, frankofiilid pole rahul millegi vähema kui perfektse dialektiga.

Vaikset külatänavat meenutaval Rhüüüü Khljeeehhhrrril seevastu sattusin quiche'i tellima Vietnamist pärit teenindajalt, kes ise ka veel prantsuse keelt eriti sujuvalt ei vallanud. Temaga arenes meil lõbus vestlus, käte ja jalgadega vehkides. Peale piknikku ja lõunauinakut pargis tiirutasime ringi, kuni taas aeg lennuväljale tagasi tüürida.

Sedapuhku võtsime metroo RER-B rongi. Pariisi metroos peab automaatvärava avanemiseks sisestama pileti nii sõidu alguses kui ka peatusest väljudes. Sisse saime nagu lupsti, aga lennuväljal väljudes meile väravad ei avanenud. Omaarust olin küll kõigile õige pileti ostnud, isegi pisemale pojale täishinnaga, kuna ma polnud kindel, kas koolijuntsud allahindlust saavad või on see ainult sülelastele.

Peatus on täiesti automeeritud, see tähendab, et nii kaugele kui silm võtab ühtegi metroo töötajat näha pole, kellelt abi paluda. Püüame uksi lahti pressida. Tulutult. Noh, mis siis ühel nõukogude inimesel muud ikka pähe välgatab, kui et ronime üle! Mõeldud, tehtud. Poistel nalja kui palju. Õnnelikult piirde ületanud jään hetkeks viivitama, et juhul kui mõni turvakaamera on meie nahhaalset seaduserikkumist silmanud, saan kohale tormanud korravalvurile olemasolevad piletid ette näidata ja olukorda selgitada.

Mitte kedagi.

Suundume lennukile ja saabume Helsingisse. Annan taksojuhile Helsingi sõbranna aadressi ja vadistame terve tee Euroliidu mõttetuse üle. Mina oma Soome televiisorist õpitud tugevas Tallinna murrakus. Juht ei tee minu häälduse kohta ühtegi märkust. Hakkan end aina kodusemalt tundma.

Järgmisel hommikul laevalt Tallinna kilukarbi siluetti pildistades hoian kaamerat rohkem lääne poole, et pildile jääksid tuttavad tornid. Need kandilised kõrged karbid, mis panoraamile pürginud, mulle ei meeldi. Üllatuseks kuulen sarnaseid kommentaare paljudelt teisteltki reisijatelt, kes samuti tekile pildistama tulnud.

Tallinna äärelinna üüritud majas võtab meid perenaine vastu massaažiga. Tõesti ka. Nagu filmis. See hubane ökomaja suure aiaga tuli ise minu juurde. Nimelt ei otsinudki ma Eestis viibimiseks peavarju, plaanisime mu vanemate korteris elada nagu eelmistel aastatel. New Yorgi Eesti Maja kaudu jõudis aga minuni kuulutus, et on välja üürida maja kuuks ajaks. Nii kauaks meil seda vaja polnud, saime perenaisega kaubale ja nii saime meie koduks hubane elamine kolme magamistoa, kaminaga eluruumiga, modernse köögi ja saunaga! No mis sa hing veel tahad. Vestlust arendades selgus, et perenaine on massaaži terapeut ja pakkus lahkelt välja, et võib meid kohe reisiväsimusest vabaks mudida. Vot selliste asjaolude kokkujuhutmine paneb mind küll positiivse karma olemasolusse uskuma. Kui ikka vähekenegi pingutada, et õigesti elada, tulevad head asjad ise sinu juurde.

Kuna meie peres on valdavas ülekaalus meesterahvad, plaanisin kõigile poistele palju macho tegevust. On ju kõik juba mitu korda enne Eestit külastanud ja niisama Toompeal jõlkuda poleks neile enam sama huvitav kui mulle sentimentaalselt oluline.

Pealegi, nagu teada, ameeriklased endale palju puhkust lubada ei saa. Mõne firma nimekirjas olles saad maksimaalselt viis palgaga puhkuse päeva, mis maksimaalselt kasvab peale kümmet aastat kahe nädalani. Eraettevõtjad nagu me mehega mõlemad oleme - "kes ei tööta, see ei söö" - nagu laulus öeldakse. Nii ei võtnud abikaasa eelmisel aastal endale üldse vabasid päevasid, ja kuna nüüd sundisin teda lisaks reisikuludele kahe nädala sissetulekust ilma jääma, püüdsin ta puhkuse nii meeleolukaks muuta kui võimalik. Lennusadam, paintball'i lahing Männiku karjäärides, kardisõit Harkus, vibulaskmine Sagadi mõisas jne. läksid kõigile täiega peale ja meestel lõbu laialt.

Pole midagi toredamat, kui oma kallikesi millegiga üllatada ja siis nende naeruseid nägusid näha.

Minu enda üheks lemmikhetkeks oli osta Eesti Naise värsked väljaanded, kus trükimusta nägi kaks artiklit. Juulis "Armastades Ameerika mehi" (lisatud foto) ja Augustinumbris "Juurte juurde tagasi".

Aitähh kõigile sõpradele, kes mind kirjutama innustavad!

 

Jaga artiklit

4 kommentaari

P
Piret  /   14:18, 30. aug 2012
Armas perekond.
V
vika  /   02:03, 30. aug 2012
aitah Ave, vaga monus oli lugeda,voiksid tihedamini kirjutada.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis