Üleeile oli New Yorgi Eesti Majas tihe päev.

Esiteks toimus mu sõbra Francis Taponi loeng. Francis on sihuke tüüp, kellele Harvardi ülikooli diplom osutus täielikult kasutuks ajaraiskamiseks, arvestades seda, et Wall Streetil rahapesu, vabandust, raha tegemise asemel otsustas ta mitu aastat tagasi kogu oma maise vara maha müüa, seljakoti selga vinnata ja mööda maailma reisima hakata.

Ainuüksi Ameerika mandri on ta neli korda servast servani jalgsi läbi kõndinud. Viimased paar aastat on ta Euroopas tuuritanud ja tänu oma prantsuse, tšiili ja ameerika kenadele geenidele ja galantsele olemusele võetakse ta tihtilugu pöidlaküüdiga auto peale, antakse tasuta süüa ja pakutakse peavarju.

Mul on olnud väga põnev teda konsulteerida mitmes Eestit puudutavas küsimuses. Kahjuks ei ole ta taganenud oma seisukohast, et Eesti kuulub Ida Euroopasse. Kes tema enda ja ta uue raamatu kohta rohkem teada tahab, või aitaks talle selgitada, et Eesti on Põhja Euroopa - palun võtke lahkelt ise otse ühendust via http://francistapon.com!

Pärast loengu ja raamatu signeerimise lõppu toimus küünalde süütamise tseremoonia märtsikuu küüditatute mälestamiseks. Eesti Maja president härra Toomas Sõrra luges ette siiani õudust ja kurbust tekitavaid fakte sellest sündmusest. Näiteks see, et enamik küüditatuist olid naised ja lapsed, noorim üheaastane tüdruk, vanim üheksakümnendais vanamammi. Kohutavad potentsiaalsed rahvavaenlased!

Paralleelina meenus mulle kohe, kuidas Ameerika TSA lennuväljal kästakse raugast invaliididel ratastoolist välja komberdada või aetakse imikutele käsi mähkmetesse, et "lennuturvalisust" tagada. Ühtegi terroristi sellise rõveda läbikompamise teel avastatud muidugi pole, aga ega see peamine eesmärk olegi. Ikka rohkem sihuke passiivne ajupesu, muidumatsidele koha kättenäitamine, et suur ja võimas riik võib sind kohelda, kuidas tahab. Ja lambakesed lähevad sellega innukalt määgides kaasa... Ajalugu kordub.

Eesti Maja miiting lõppes spontaanse hümnilaulmisega. Paratamatult tuleb rahvuslikust refleksist pisar silma. Melanhoolset olukorda leevendas see, kui keegi Viljandist pärit ehitustöölisest nahktagis kantpea kohe hümni lõppedes baari poole trügides mu varvastele astus. Ma väga vabandan, kui tegemist oli tuumafüüsikuga Tartu Ülikoolist.

Mu enda vabatahtlikust asumisele asumisest on tänaseks möödunud täpselt 22 aastat. Kummaline, et olen Ameerikas elanud üle poole oma eluajast. Eesti aeg tundub siiani pikem ja olulisem. Ameerika-aastad tiksuvad spontaanselt, ette planeerimata, päevakene korraga.

Kuigi pean kahjuks isiklikel põhjustel loobuma väga ahvatlevast ettepanekust "Talendid koju", millest kõnelesid nii Arnold Rüütel kui ka Toomas Hendrik Ilves pisikeste pasteedi- ja lõhevõileivakeste kõrvale, kosutab mu hinge aeg-ajalt Eesti Majas omasugustega hängimine. Eriti, kui õnnestub maailmale taas natuke Eestit tutvustada. Soovitasin Francisele seal loeng korraldada ja reklaamida nii Skandinaavia Maja kui Läti Ühenduse kaudu. Aitäh, härra Sõrra, ürituse korraldamise eest! Eesti promomine on mu enda eralõbu. Olen küll Eesti Rahvuskomitee Ühendriikide liige, kuid millegipärast toimib otsene inimeste teineteisele tutvustamine hulga adektvaatsemalt kui mingi ümmarguse jutu puhumine poliitilistes parameetrites.

Paljud tuttavad vanatädid Eestis heidavad siiani ette, et "õige eestlane elab Eestis". Ometi innustab mind iga hetk, mil olen ameeriklasele soovitanud Eestit külastada või tuttavaid ärimehi Eestisse investeerima sundinud. Francis, muuseas, kirjutas oma Facebooki-lehel mulle "Sina rokid! Sa tegid Eesti ürituse tõeks ja kõik mu raamatut osteti ära."

See ei ole kiitlemine, see on fakt. Tagasihoidlikkus on kõige hullem ehteestlaslik pidur, mitte voorus. Olen ise selle kompleksiga aastaid võidelnud. Aeg on kõigil eestlastel sellest aru saada. Kui te mingis asjas ruulite, siis kuulutage seda maailmale! Ärge taanduge punastedes müürilillena seina äärde, ohates "ah, mis nüüd mina..."! Tunne oma tugevust ja kuuluta uhkelt "Mina!!!"

Kuidas me muidu kestma jääme?

Jaga artiklit

5 kommentaari

U
Usamees  /   17:14, 4. aug 2012
Pean selle artikli ümber lükkama. TSA avastas eelmine aasta ainuüksi Sea Tac lennuväljal WA osariigis imiku mähkmetest 2 püstolit, ,üle 20 noa, erinevaid segusi keemilistest ainetest ja invaliidid on eriteema,sest 98% neist kes kasutavad ratastooli lenujaamas on selle tellinud kohapeal jalavaeva vähendamiseks. Tõelisi liikumispuudega inimesi ei tirita ratastoolist välja vaid skännitakse koos tooliga,selline on igas lennujaamas,või otsitakse käsitsi. Sellistel inimestel on olemas vastav kaart ,välja antud arstliku komisjoni poolt jne. Ei tasu lahmida valdkondades millest midagi ei jaga.
B
BR  /   02:12, 7. mai 2012
Eesti ida-Euroopas? Tegelikult on Eesti maade hierarhias, nii nagu seda teatakse Ameerikas, veel all pool. Nimelt pole Eesti ei Pohjamaa (Rootsi, Norra) ega ida-Euroopa (Poola, Tshehhi), vaid "endine Noukogude Liit". Vot nii on lood. Ameeriklase jaoks kes ei soovi sinuga magamise eesmargil sulle udu ajada.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis