(AP / Scanpix)

Saluudi paukumise saatel sai 2013-ndast aastast osake ajaloost. Ühed vahvad asjad, mida nii aasta lõpus, kui ka uue aasta alguses tehakse, on igasugused kokkuvõtvad edetabelid.

Ma pole eriline ekspert kokku panema tabeleid nagu "Aasta Skandaalseim Kaenlaalune" või "TOP 10 Vigastust Kurlingus", küll aga saan ma hakkama aasta kümne parima albumi edetabeli koostamisega.

Enne seda, kui ma liigun auväärse 10-ne parima albumi juurde, tooksin ma välja ühe plaadi, mis jäi edetabelist välja puhtalt sellepärast, et ei täitnud piisavalt endale seatud lootusi.

11. Daft Punk – Random Access Memories [Columbia]

Vaieldamatult aasta oodatuimat plaati haibiti sedavõrd edukalt, et mulle jäi mulje nagu tulemas on album, mis muudab kogu maailma arusaama heast tantsumuusikast, et tulemas on album, mis visates David Guetta või Pitbulli jalge ette, imeks need lurjused enda sisse nagu Tondipüüdjate masin kummitused.

Jäi mulje nagu tulemas on album, mis on nii paganama cool, et terve aasta pole vajadust ühtegi teist artisti kuulatagi. Kuid seda ei juhtunud.

Random Access Memories on perfektselt kokku liimitud album, kus koostöös kahe robotiga teevad head tantsumuusikat veel sellised elavad legendid nagu Giorgio Moroder, Todd Edwards ja Nile Rodgers.

Robotite idee oli teha album sõnumiga, et tantsumuusika ei pea olema ainult mingi annus elektroonilist tümpsu, mis kuskil sülearvutis baitidest on kokku vorbitud, vaid head tantsumuusikat saab teha ka kasutades reaalseid instrumente. Väga õige mõte ja ma usun, et kutid saidki hakkama väga hea ja tervikliku albumiga.

Siiksi pole antud albumi puhul tegemist enam nende samade pööraste robotitega, kes üheksakümnendate keskel agressiivset prantsuse house-i tootsid. Higine nahktagi on robotitel Random Access Memories albumil asendatud sätendava ülikonnaga ning varem plaate lammutanud hävitajad nõksutavad nüüd koos Pharelliga puusi nagu ansmbli Karavan pillimehed. Selles albumis puudub agressiivsus, seal pole enam erilist Dafti ega Punki, pigem nimetaks seda halvimal juhul Sunday Funk-iks.

Mina loodan, et Random Access Memories oli Daft Punk-i robotitele kui kerge vahepala, mõnus suitsupaus, pärast mida viskavad nad läikivad ülikonnad nurka ning naasevad peatselt meie ette lõhkiste teksade ning räbaldunud maikaga, et paugutada järjekordne annus hullumeelset kütet, kütet mille järgi karates lähevad puusad liigestest ning purunevad kõrvakiled. Rollin & Scratchin´!


Albumi kolm rosinat:

Jaga artiklit

6 kommentaari

I
Irw Blää  /   21:09, 14. jaan 2014
Kuhu kadus mu kommentaar???
Kellele kriitika hinge ei mahtunud ah???
Tyra kui selline artikkel avaldatakse, siis ma tahan sellest artiklist leida ka mingi amatöörajakirjanikatsi arvates 10 PARIMAT MUSAALBUMIT!!!!!!!!!
Arusaamisega sitad lood, Janar Saaron?
Moderaatorid, meil on sõnavabadus ja POOLIKUT sitta avaldada ei ole mõtet. Kui kritiseerimist ei kannata, otsige teine töökoht, koristage peldikuid või rookige lund tänaval!
K
khmm  /   18:47, 14. jaan 2014
See album on nii kräpp, et ma pole seda kordagi kuulanud. Ja üldse, milleks tänapäeval seostatakse stiil "house" selle bändiga?

Päevatoimetaja

Marvel Riik
Telefon 51993733
marvel.riik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis