(Drew Phillips)

Hiljuti oli juttu, kuidas eriolukorrad nagu lumetorm ameeriklasi üksteisele lähendab ning naaber naabrit aitab.

Lumised talved ning pikk marsruut metsade ja mägede vahel on ka põhjus, miks minu liikuriks on neljaratta veoga maastur, mitte ökomöku Smartcar või mõni muu pisike jupats. Pealegi mahuvad Dodge Durango kolmele istmereale kõik mu lapsed pluss nende sõbrad, kui kuhugile kambaga minek on. Südamelähedaseks teeb ka see, et masin on minu enda esimene päris oma sularahast ostetud auto, mitte au pair staatusega kaasnendud sõiduk või abikaasa kingitus.

See raudhobu on mind seni truult treeninud, aga paar päeva tagasi hakkas ta koduteel imelikult ära väsima. Kuna oli just taas lund sadanud, venis kitsal metsavahelisel teel konvoi pisikesi autosid 20 kilomeetrit tunnis, mööda neist eeslitest ei saanud, kuna vastassuunas sama stsenaarium. Külma oli miinus 17 kraadi, nii pidi soojendus peal olema, samuti põlesid esituled, kuna nähtavus tuisu käes oli halb. Ometi oli olukord imelik, aku oli üsna uus. Voldimõõtja armatuurlaual teatas aga, et vool väheneb järjekindlalt. Helistasin autospetsist abikaasale ja küsisin, et mis värk on. Mees arvas, et ju generaator jupsib. Käskis tuled ja soojusti kinni keerata ja nii kaua järjekindlalt kodule ligemale rühkida, kui vähegi võimalik. Mõne vaevalise kilomeetri pärast aga kukkusid kõik nooled nulli, spidomeeter kaasa arvatud. Silme ees mul muidugi kohe stseen õudusfilmist, kus lähivõte lennuki armatuurlauast näitab lähenevat katastroofi. Imekombel aga lonkas mu hobu ikka edasi.

Silmapiiril terendab viimane ristmik enne kodutänavat. Lisan ettevaatlikult gaasi, et rohelise tulega sealt läbi pääseda. Lähenen lootusrikkalt aga - plärtsti! kollane tuli süttis ja jobul minu ees muidugi kohe pidur põhja. Muidugi pidin ka mina nüüd pidurdama, ja pidurituli röövis ruunalt viimasegi jõu. Kaputt!!! Proovin masinat uuesti käima saada, loomulikult ei tee see enam kippu ega kõppu. Tegemist on küllaltki tiheda liiklusega ristmikuga, olen küll parempoolses reas, ent kui fooris taas roheline tuli süttib, on mu selja taga kolonn autosid. Loomulikult ei saa ma ka ohutulesid vilkuma panna ega elektrilist autoakent alla kerida, et teisi juhte endast mööda sõitma viibata. Ronin tuisus välja ja tõstan kapoti üles, see ju ka rahvusvaheline signaal, et SOS ehk seisukord on sitt.

Väljas tuiskab ikka päris tõsiselt ja mul on hea meel, et eestlase taibukusega olen riietetatud kasukasse ja talvesaabastesse, kindadki kaasas. Paljudel jänkidest juhtidel on komme isegi südatalvel üleriideid mitte kanda, loogitsedes, et ah mis ma sest jopest ikka selga panen, sõidan ju kodusoojast garaazhist kohe autoga kontormaja katusega parklasse. Aga vot, just sihukestes hädaolukordades on ikka hea ilmastikuga sobivalt riides olla.

Helistan uuesti mehele. Tema oli juba ennetava otsuse langetanud ja mulle teele vastu asunud ja olla kohe kohal. Olen ristmikul olnud ainult minuti või paar, kui selja taga peatub mingi elektrikute furgoon.

Irooniline, kas pole?

Välja kargab tunkedes mees ja küsib, mis mul viga on ja kas abi vaja. Selgitan olukorda tehniliselt nii täpsete terminitega kui üks blondiin oskab ja et pole vaja muretseda, abikaasa on juba teel. Abikaasa olemasolust teada saades kena poiss natuke nördib, ent ei lahku siiski, vaid üritab mu mitmetonnist tanki liikluse eest natuke eemale lükata. Lumisel teeperval see muidugi ei õnnestu. Selja taha ilmub hoopis sinine vilkur. Siiiiinine vilkur, siiiiinine vilkur ... Politsei!

Ohvitser Kelly küsib, mis mul viga on. Selgitan. Samal ajal saabub abikaasa. Üritame laadimiskaablite abil särtsu anda, mu masin võtab küll korraks hääled sisse, ent sureb kohe välja. Kuna mu mees on autospets, siis kodus on tal mingi portatiivne aku laadimise masin, mis aitab akule reanimatsiooni teha. Teatame sellest ka politseinikule, et läheme kodust seda tooma. Kuna mu masin on aga tuisuse ilmaga siiski ristipõiki ristmikul ees, siis nüüd asuvad Abikaasa, Anonüümne Kena Elektrit ja Politseinik seda teepervele lükkama, mina olen roolis ja püüan power stearing kaotanud vabakäigus tangi rooli sobivas suunas keerata, kõike oma jõusaali trenni muskleid kasutusele võttes. Maastur maabub enamvähem turvalises kohas ja Ohvitser Kelly jääb oma politseiauto tulede vilkudes mu autot valvama, usaldades, et me abikaasaga tõesti mõni minut hiljem vajaminema atribuutikaga tagasi tuleme. Haarame kodust elupäästva masina kaasa ja naaseme ristmikule. Portatiivne laadija aku külge kinnitatud, saame mu maasturile hääled sisse. Viipan tänulikult politseinikule ja sõidame koju. Kogu see juhtum paneb mind taas mõtisklema fakti üle, kui tihti lõõbitakse keep smiling ameeriklaste üle ja kuidas ma neid oma kogu südamest armastan.

Jaga artiklit

10 kommentaari

D
dish  /   22:11, 11. veebr 2014
Avet kiidan ma tema sooja kujundlikkuse pärast, Kuigi kauge, on ta ometi niii eestilik.
V
vares ja rebane  /   19:48, 8. veebr 2014
"Ave, sinus on kaduma läinud hea ajakirjanik"- dish, 17. märts 2013
ah-ah-haaa!

Päevatoimetaja

Marvel Riik
Telefon 51993733
marvel.riik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis