2
fotot
(Ave Maria Blithe)

Toronto on nagu siil udus. Vihmavarju pole otseselt nagu vaja, aga ilma selleta pärlendab nägu peagi veepiiskadest kui äsja värskendatud juurvili supermarketi letis.

Kõnnime öömaja poole peale mõnusat sushi-einet kohalikus Korea linnaosas. Rääkisime seal mitu tundi. Ja seda peale niigi juba päevapikkust brainstorming sessiooni Tartu College´is.

Kolm eesti naist, kelle elutööks on saanud Eesti kultuuripärandi hoidmine. Piret Noorhani, meie võõrustaja, on arhivaar VEMUs (Välis Eesti Muuseum) Torontos ja enamuse kohalike kultuuriürituste hing ja eestvedaja. Liisi Eglit töötab San Fransiscos Stanfordi ülikoolis Eesti ja Baltimaade osakonna kuraatorina. Mina, kui arhivaar sel aastal 50-ndat juubelit tähistavas Eesti Arhiivis Ühendriikides, üks esimesi ja mahulisemaid selle-laadseid kogusid, esindan USA Idakallast.

Rääkimist on palju. Spetsiifilistest ametialastest nüanssidest kuni kogu Baltimaade diaspora küsimusteni. Nüüd, kus Eestist väljaränne on taas piibellikes proportsioonides ja isegi kogu Eesti kestmajäämine jälle valulikult päevakorrane, on meie missioon "püha kohustus".

Eriti, kuna enamus Ühendriikides ja Kanadas asuvaid arhiive ja raamatukogusid on komplekteeritud vabatahtlikest annetustest ja missioonitundest.

Nii nagu toonitab Eesti Arhiivi juhataja proua Enda Mai Holland Michelson "Isegi, kui Eesti maa ja rahvas peaks kunagi kaduma, tahan ma, et maailm teaks ja teadvustaks, et Eesti maa ja rahvas OLI OLEMAS".

Minu ajutiseks koduks on Tartu College, Eesti Õppetöö Keskus. Lisaks sellele täidavad Viru hotelli meenutavad 18 korrust Toronto Ülikooli ühiselamu funktsiooni. Sealt laekuv rent on kindlaks ja pidevaks ise-majandamisallikaks, mis võimaldab Toronto eestlaskonnal kultuurivallas jätkusuulik olla.

Piisab ainult, kui vaadata sealsele ürituste kavale, mis on kadestamisväärselt tihe ja mitmekülgne.

Laupäeval, 5.aprillil, meenutati Olga Kistler-Ritso elutööd ja panust Eesti pärandi hoidmisele. Teatavasti on ju Okupatsioonide Muuseum Tallinnas just tema fondi abil rajatud ja esimene spetsiaalselt muuseumiks ehitatud hoone Eestis.

Tema elugu kõlab nagu kangelasromaan. Vaesest kasulapsest hiilgava arstikarjäärini ja ennastunustav "Eesti asja ajamine". Ja seda mitte ainult sõnakõlksuna, vaid just sel kõige tegusamal viisil - oma enda rahadega. Hiljem, Eesti Panga 60nda juubeli gaalal Toronto Eesti Majas, jäi mulle meelde kohaliku Kanada poliitiku sõnad, mis kirjeldavad Olga Kistler-Ritsod perfektselt - "foreign estonians are all over-achievers" (kõik väliseestlased on üle-saavutajad).

Mälestusõhtust võttis osa ka Okupatsioonide Muuseumi juhataja Kadri Viires Skype kaudu. Jällegi üks asi, mille üle eestlased uhked võivad olla. Tundub, et hetkel on vähemalt nii USAs kui Kanadas teatud üleminekuperiood. Vanad väliseestlased, nii nagu nad end ise nimetavad, on areenilt lahkumas teenitud puhkusele või kahjuks suisa teispoolsusesse.

Sõjapõgenikud, kuigi olles kindlas veendumuses, et peagi vabasse Eestisse tagasi pöörduda saavad, panid DP laagrites aluse mitmele väliseesti organisatsioonile.

Laagrites nagu Geislingen Saksamaal, rajati kohe eesti koole ja trükiti ajalehti prügikastist korjatud trükimasina lehtede teisele, trükivabala poolele. Kui nüüd mõtelda, kui mitmed rahvused istuvad põgenike laagrites aastakümneid ainult niisama lebotades ja piimapulbrit närides, peab taas tõdema --- eestlased on tõepoolest üle-saavutajad.

Kohalike Eesti seltside ja organisatsioonide edasi kestmine sõltub nooremast generatsioonist. Kui veel 1990ndate aastet trend tundus olema, et enamus äsja Eestist immigreerunuid eesti ühingud ja kooskäimised ei huvitanud teps mitte ja hakkasid kohe ameeriklasteks või kanadalasteks, siis praegu on endist märku andnud paljud minuealised ja innuga tegutsema asunud.

See oleneb muidugi inimese enda huvidest ja võimalustest, sest suur osa väliseesti seltside tegevusest sõltub vabatahtlikest annetustest, nii rahalistest kui ajalisest, nagu Eesti Arhiivgi.

Eestlased, kes on endale USAs või Kanadas uue "päris" kodu leidnud, oma töö ja pereeluga rahul, neil on aega ja tahtmist nö. vabal ajal eesti üritusi organiseerida.

Tean, et kodueestlastele teeb muret rahva suur väljaränne. Aga mis teha, kui olud sunnivad. On ammu tõdetud, et tulihingelisemad patrioodid ongi tihti väliseestlased. Mine tea, ehk ongi Eesti saatus püsida läbi aegade selline fluiidne idee ja lüüriline legend...

Jaga artiklit

4 kommentaari

D
dish  /   22:38, 21. apr 2014
Kujuta ette nüüd oma lauset peegelpildis. "Eestlased, kes on endale USAs või Kanadas uue "päris" kodu leidnud, on oma töö ja pereeluga rahul." - Väga hea, et on. Milles siis küss?
D
dish  /   22:38, 21. apr 2014
Armas Ave! Küllap märkasid, et su valentinipäevablogile ei reageerinud kogu maailmas mitte keegi. See ei tulenenud armastuse puudumisest, vaid su enda nigelast olustikutajumisest.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis