2
fotot

Täna meenutas kallis sugulane Eveli mulle ühte lustakat seika meie ühisest lapsepõlvest, mis toona oli iseenest mõistetav, tagantjärele siit kaugelt maalt aga idüllilisem  kui "Väike Illimar" ja "Kevade" kokku.

Eveli kirjutas mu Facebook lehel:

"Minu mäletamist mööda oli nii, et me Valdoga vahtisime mõlemad sulle alt üles (noh, sa olid meist pikem... ) ja kuulasime, suud lahti, mis sa räägid, sest sina käisid ju juba koolis ja muuhulgas julgesid vasikat silitada - keda meie alguses kartsime."

Veetsime suved koos minu metsavahist vanaisa juures Lahemaal. Pisikese talukoha moodustasid valge hobune Naki, lehm Teesi, paar notsut, kanad ja kukk, ketikoer ja kriimud kiisud, ning poole kohaga siilid. Poole kohaga seetõttu, et nad olid nagu metsikud olevused, ent käisid igal õhtul päikseloojangu ajal õuekasside sööginõudest piima lürpimas ja lestakalasid näppamas. Nad lubasid end ka süles hoida ja pai teha, nii palju kui see ühe siili puhul õnnestub.

Maal vanaisa ja vanaema juures juhtus palju lõbusat. Näiteks otsustasin kord Eveli noorema venna Valdo puukuuri vangi panna, oli pättide ja politseinike mäng. Pealegi tolgendas pisike poiss tüütult jalus ja mina tahtsin Eveliga sõbrannatada. Mis ühe mudilasega puukuuris ikka juhtuda võib, oletades, et ta seinal rippuvaid saage ja kirveid näppima ei lähe? Igastahes kindlam, kui et suure tee peale kakerdab, kus tihti purjus vene piirivalvurid oma krusadega kihutasid. Või koperdab veel koplisse, kus hobune teda ära süüa võib. Naki armastas nimelt naksata. Nüüd on Valdo suur ja turske sell, jookseb maratone ja ajab tähtsaid riigiasju. Ja lubas mind ennast pokri pista, kui kätte saab.

Vasikat jootsin omatehtud lutipudelist. Pisike plastmassist Orto Kurgi näovee pudel, mida tuli muidugi mitu korda veega täita. Avastasin ka teise huvitava tegevuse. Notsule meeldis väga, kui ma tal aiateibaga selga sügasin. Sümbioos missugune. Mina tundsin end vajalikuna, kuna aitasin notsul kratsida, kuhu ta oma sõrad ei ulatanud; peekon premeeris mind rõõmsa röhitsemisega. Vihmastel päevadel sai lösutada lapitekilises raudvoodis, virnade viisi "Pikreid" ja "Eesti Looduseid" lugedes.

Omaette elamus oli muidugi lakas heintel magamine. Õhtul laotad teki kuhja otsa, hommikul ärkad kuristikus. Värske heina lõhn teeb mind siiani sumedalt uniseks.

Mul on kahju kõigist linnalastest, nii siin kui sealpool lompi, kes suvevaheajaks maale vanaema-vanaisa juurde minna ei saa. Pole midagi tervislikumat, kui paljajalu ringi silgata, mudas mängida ja külmas merevees supelda. Rääkimata lüpsisoojast piimast ja kõrrele aetud metsmaasikatest. Vanaisa läks isegi nii kaugele, et soovitas täiel kopsul laudalõhna sisse hingata, pidavat ka väga hästi tervisele mõjuma. Aga tema viskas vahel vimkasid, nii et ma pole sõnniku sissehingamise teraapias siiski päris kindel. Küll on aga kindel värk, et maalastel esineb hulga vähem igasuguseid allergiaid kui linna võsukestel. Esiteks muidugi linnakeskkonna saastatus, teiseks aga ka liiga aktiivne desinfitseerimine.

Meil on väga vedanud, et saame elada maalähedaselt aasta läbi. Poisid sõidavad suvel ringi jalgratastega, lasevad märklaua pihta vibust nooli, loobivad korvpalli ja luuravad niisama metsatukas. Elektroonika kasutamine ja teleka vaatamine on neil alati olnud piiratud privileeg. Õpetajad ei usu oma kõrvu, kui lastevanemate koosolekul seda maininud olen. Nad löövad lausa õnnest särama, et üks emme nii kuri ja radikaalne julgeb olla. Koolifotograafina täheldasin, et lapsed ei oska peale aastatepikkust teleka ja arvuti eest lösutamist enam sirge seljaga istudagi. Neid fotole poseerides vääna mõnda nagu kringlit, muidu näevad välja nagu Küürselg Sälg.

Enam pole zombiestamiseks narkotsi vajagi, kõik longivad ringi nägupidi nutitelefonis otse bussi ette. Või kõrvaklapid peas rongi alla. Ameerikas on standardiks, et kõigis "pere"autodes on tagaistemel võimalik telekat vaadata nagu lennukis. Sest milline košmaar, kui lapseke peaks pool tunnikest ilma kartuunideta läbi ajama! Kui meie poisid ka nooremana selle kohta ettepaneku tegid, ütlesin neile, et nende show on aknast välja vaatamine ja sellega oli teema ammendatud. Kui sul on igav, siis puudub sul fantaasia. Kallid lapsevanemad, lastel tuleb vähemalt suveks juhtmed seinast välja tõmmata ja lasta loodusel patareisid laadida.

Jaga artiklit

11 kommentaari

D
dish  /   00:07, 11. juuli 2014
Ave, kirjuta inff oma tuttavatest väliseestlastest. Melbourn.
D
dish  /   21:37, 2. juuli 2014
Nutitelefonide vasikavaimustus?
Seekordne jutuke intrigeeris mind lausa auti, pean tunnistama. Olin ma ju just-just saanud sünnipäevakingituseks vinge telefoni, seetõttu arvasin blogiteemaks digitehnika. Aga võta näpust! Hoopis maalähedane muda-mälestus. Aga ei hullu. Mäletan endagi ajast, kuidas tädipojaga end poriga silmini täis mätserdasime - nii naljakas oli see tol aal. Lapsepõlv ju.
.
Aga üks tõsisem aforism vilksas siin tekstis ka. "Kui sul on igav, siis puudub sul fantaasia."

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis