Juhtus nii, et kaks suurmeest, Jarek Kasar ja Vaiko Eplik said üsna ühel ajal maha enda albumitega. Jarek küll esimest korda oma nime alt.

Esimene, mis kuulaja tähelepanu haarab on liialt paljude viiulite vahelt kostev Jareki karjuv kahetsus ja süütunne naissoo ees. Mis selle põhjustanud, ei tea. Kasar on leidnud helikeele, mille mängib vist välja ainult kõnealune ise. 

Küll, aga on võrdlused Mäksiga juba kulunud, Jarek on pärast omi inimesi tõnismägilikust võimasvormist nõnda hoogsalt edasi liikunud, et ka keeruliste Kalamaja naiste harmooniad on kuulaja kõrvale ütlematagi sametised.

Tõsi, kui Jarek jääb kolmanda loo ajal õnnest burju, siis laseb ta enese seest valla sinna varjunud Koit Toome. Tämbrid refräänis on nii äravahetamiseni sarnased, et pani plaadikaante järele haarama, nii igaks juhuks kontrollima, kas siis on. Südamerahuks tunnistab silm, et ei ole.

Kõnelauldud kogumiku kolmkümmend üheksa minutit mööduvad ehk kiireminigi, kui tahtnuks ja oodanud oleks. Jääaeg tundub lõputu uisuliuna ja järsult võtab kauamängiv "Hullumeelse reisiga" sellised tuurid üles, et ajab kontoritoolis lausa nihelema. 

Helge viiulite, saksofoni ja pisut ekstraterrestriaalse biidiga kaunis lõppakord jätab kuulaja janutama. Järgmise järgi, mis muud.

 

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis