Blogi autori aias kasvavad rukkililled. (Ave Maria Blithe)

Lakewoodi Eesti Ühing palus mul esineda nende pidulikul üritusel, aga kuna olen ise samal ajal Californias, siis panin oma mälestused Eesti taasiseseisvumise kohta kirja ja neevad tulevad seal siis ettelugemisele. Ehk huvitab koduseidki. Kui ei, siis palun ärge oma aega raisake ja edasi lugegege. Muuseas, juurde lisatud foto on meie oma aias kasvavatest rukkililledest.

Armas Eesti rahvas,

Mul on väga kahju, et ma ise täna kohal olla ei saa, aga ma tänan väga, et teil oli soov minu muljeid kuulda.

Räägin lühidalt oma eluloo. Sündisin 1968. aastal Tallinnas, minu vanemad elavad seal praegugi. Mõlemad töötasid tollases Eesti Teaduste Akadeemias, nii oli meie perekond vaesed intelligendid nagu vanasti öeldi. Meie kõigi mugavustega Mustamäe korteris ei olnud telefoni, videomakki, ega isegi värvitelerit. Samuti ei olnud suvel kunagi sooja vett, kui kogu kvartali trass remondiks suleti ja talvel olid tihti kekskütte radiaatorid külmad, kui kogu kvartali trass remondiks suleti. Küll aga oli meil maast laeni igasuguseid raamatuid. Nagu paljudes Eesti kodudes, noogutasime moe pärast kaasa koolitundides, kus õpetati Nõukogude Liidu ajalugu, ise teades, et ega me õpetajad isegi ei uskunud kogu seda propaganda jama, mis nad meile pähe taguda üritasid. See oli selline vaikimisi kokku lepitud komöödia. Sellest, kuidas maailma asjad tegelikult olid, rääkisid meile vanemad ja vanavanemad. Nii näiteks on meie kodus alati pühitsetud jõulupühasid ja 24.detsembri õhtul Pühavaimu kirikus käies oma mõne Inglise College´i õpetajaga kokku põrgates tegime mõlemad näo, et ei tea ega tunne.

Igasugused valimised olid alati omaette ooper. Tavaliselt oli kohalikuks valimiskontoriks kohalik koolimaja, kus nagu nõiaväel müüdi just sel päeval midagi defitsiitset, nagu näiteks viinereid. Valimised olid seaduse kohaselt vabatahtlikud, aga kui meie perest keegi kohale ei läinud, siis tulid valimistöötajad õhtul ukse taha kolistama, et miks me valimas ei käinud. Mu ema selgitas siis neile, et kuna valimissedelil oli ainult üks kandidaat, nagu näiteks Brežnev, siis ei näinud ta loogilist põhjust, miks see formaalsus nii oluline oli.

Huvitav seik meie perekonna saagas on ka näiteks see, et Teise maailmasõja aegu armus üks minu vanatädi Vene sõdurisse, tema kaksikõde aga Saksa sõdurisse. Nagu paljudes Eesti peredes, on ka meie suguvõsas legend, et kui Vene rinne läbi tuli, saabusid punaarmeelased talusse ja lõid jalaga ukse lahti, kamandades majarahvast relva ähvardusel neid söötma ja majutama. Kui Saksa rinne läbi läks, koputasid saklased viisakalt uksele, tõid majarahvale kingiks šokolaadi ja palusid, et kas oleks võimalik õhtusööki ja majutust saada. Aga tagasi minu vanatädide juurde. Mõlemad naised olid fantastiliselt ilusad nagu Hollywoodi staarid. Kui sõda läbi, läks vene soldat ilma head aega jätmata Venemaale tagasi oma abikaasa juurde, kelle olemasolust mu vanatädi varem muidugi teadlik polnud. Vanatädi Ljudmilla elas kõrge vanaduseni elus pettunud vanatüdrukuna, loovutades kogu oma maise varanduse Ortodoksi Vene kirikule ja mu ema pidi ta oma kulu ja kirjadega maha matma, kiriku poolt kopikatki abiks saamata.
See teine kaksikõde, Tamara, järgnes oma Saksa kallimale Berillini, kus ta põgusalt kohtas oma venda, minu vanaisa, rongijaamas, kui Aleksander, mu vanaisa, oli tagasiteel Eestisse. Minu vanaisa oli üsna kuulus ajakirjanik Eestis, kelle geenid on ehk mõjutanud minu enda kirjanikukutset. See oli viimane kord, kus meie pere Tamarast midagi kuulis, tema edasine käekäik on siiani teadmata. Vanaisa Aleksandrit, muuseas, tahtis Stalin Siberisse saata, sest tollase loogika kohaselt kes iganes Saksa vangilaagrist elusalt välja pääses, pidi ju ometi kollaborant ja seega rahvavaenlane olema! Vanaisa elas üle aga Saksa vangilaagri tänu heale haridusele ja sellele, et valdas vabalt Saksa keelt ning leidis seal kasutust tõlgina.

Nüüd tagasi minu aega. Suureks abiks ümbritseva maailma tajumiseks oli muidugi Soome televisioon, mida Tallinnas elades üsna lihtne oli meie pisikesel must-valgel teleril kätte saada. Selle kohta on muuseas tore film, 2009. aastal Jaak Kilmi tehtud Disco and Atomic War. Soome teleka kaudu saime ka näiteks teada, et Tshernobõlis oli toimunud tuuma-katastroof. Nõukogude televisioon teadvustas sellest ametlikult alles kolm päeva hiljem, ja siis nagu Fukushima tegelased praegugi, et suurt ohtu ei ole ja kõik on kontrolli all. Kuna aga tol erakordselt soojal kevadpäeval päeval aktuaalset teavet juhtunu kohta polnud, olime emaga Rannamõisa rannas päevitamas just ajal, kui suurim radioaktiivne pilv Eestist üle triivis. Mine tea, ehk oli see omamoodi õnnelik juhus ja tegi meid hilisemate katsumuste suhtes immuunsemaks.

Keskkooli lõpetasin 1987.aasta jaaanipäeval ja samal suvel matkasime kahe sõbrannaga pöidlaküüdiga Tallinnast Tartusse Muusikapäevadele, kus kõlasid uue ärkamisaja laulud nagu "Eestlane olen ja eestlaseks jään". Tunne oli ülev, õhus oli mingi tabamatu segu lootusest, et ehk kunagi saabkki Eesti vabaks ja samuti kartusest, sest see kõik oli ju väga riigivastane tegevus, eriti kui paar noormeest sini-must-valged lipud välja tõid ja nendega rahva veelgi enam juubeldama panid. See oli esimene kord, kus ma isiklikult sini-must-valget täies suuruses ja in full colour nägin. Kodus oli meil pisike laualipp, mida vanavanemad olid kõik need aastad peitnud lõngakera sisse mässituna. See lipp on mul praegu Ameerika kodus aukohal, klaasi alla raamituna. Ja mis see tegelikult siis on? Pisikene nelinurkne riidetükk, kolme eri värvi lindist kokku traageldatud. Ent ometi on sellised sümbolid olulised, need on vahel ainukesed asjad, mis mingist ideest alles jäävad. Ja usku alles hoiavad, kõigi katsumuste kiuste.

Nõukogude Eestis üles kasvades ei uskunud ma kunagi, et ma väljaspoole raudeesriiet kunagi reisida saan. Isegi 80ne kilomeetri kaugusel olev Soome tundus võimatu sihtkohana. Mäletan, kuidas ühel suvisel päeval sõbrannaga rannas jalutades saabus järsku üsna paks udu. Ja kohe ilmus Vene piirivalve soldat nagu viirastus ja käskis meil rannast lahkuda. Uduse ilma katte all oleks ju lihtne kummipaat täis puhuda ja salahilju Helsingi poole sõudma hakata! Samuti on mind rannast ära aetud kesk talve, kui Soome laht suures ulatuses kinni jäätunud on olnud. Järsku hakkan sinna suusatama! Vahemärkus --- ma armastan koeri, suuri ja väikeseid, ja mul on endal alati koerad olnud. Ainus tõug mida siiani pelgan, on saksa lambakoer (inglise keeles German Shepard), sest piirivalvel ja üldse kõigil Vene soldatitel olid alati just need koerad kaasas.

Kaheksakümnendate aastate lõpp oli tormiline ajajärk. Hakkas juhtuma enneolematuid asju. 20. oktoobril 1988 võttis tollane Eesti NSV Ülemnõukogu presiidium vastu Eesti rahvussümbolite kasutamise põhimääruse, milles sätestati, et rahvuslippu võib heisata ja kasutada kõikidel avalikel ja perekondlikel üritustel. Tulvaveed olid avanenud, ikestuse tamm oli purunenud, Eesti rahva vabadusejanu laviini ei saanud enam midagi tõkestada. Kõik need sädemed, mis olid tuha all kaua susisenud, lahvatasid lahtisel leegil põlema.
17. veebruaril 1989 aastal võttis ENSV Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse, milles otsustati, et 24.veebruar on Eesti iseseisvuspäev ja et 24. veebruaril heisatakse sinimustvalge lipp Toompeal Pika Hermanni torni. See seadlus ilmus 19.veebruari lehtedes. Ei saa jätta mainimata, kui tohtult suur roll on siin kõigil välis-eesti patriootide lobby töös, kes järjekindlalt pommitasid kõiki USA senaatoreid Eesti ebaseadliku annekteerimise kohta ning Eesti valitsusel eksiilis, et teadvustada kogu maailmale Eesti Vabariigi järjepidavust. Samuti arvukad kirjad ja üleskutsed kõigi dissidentide käekäigu teadvustamiseks ja nende viivitamatuks vabastamiseks. Praegu on mul au olla Mart Niklusega kontaktis Facebook sõbrana, arutame vahel koos maailmaasju ja olen tema kohta kirjutanud oma Õhtulehe blogis "Ave Ameerikas". Ma ei taha, et tema ja ta aatekaaslaste eneseohverdus langeks ajaloo hõlma.

1989 aasta 23.l veebruaril langetati Pika Hermani tornis ENSV punalipp ja anti üle Ajaloo muuseumi töötajatele. Kell 8.33 järgmisel hommikul, 24. l veebruaril heisati Tallinnas Pika Hermani tornis sinimustvalge lipp. Mina jõudsin kohale kella kümne paiku hommikul, et seda maailma imet ise näha. See oli täielik miraazh. Ma vaatasin üles torni ja ei usknunud oma silmi. See sümbol, mis kogu minu eluaja oli olnud keelatud ja vangistusega karistatav asi, lehvis nüüd meie pealinna kõige kuulsamas tornis. Seal oli ka palju teisi vahtijaid. Täielikus vaikuses. Ei olnud mingit juubeldamist ega pillerkaart, ei olnud plakatitega demonstrante ega shampusega paugutajaid. Trobikond inismesi lihtsalt seisis siin ja seal Toompeal ja me lhtsalt vaatasime, kuidas sinimustvalge lehvis Pika Hermani tuulises tipus. Ja siis märkasin ühte vanaprouat ratastoolis, keda ta pere ülesmäge viival teel kohale püüdis veeretada. See õnnestus neil. See vanadaam vaatas seda lippu vaikuses nagu kõik teised ja pisarad voolasid üle ta kortsus palgete. Siis ei suutnud mina ka enam eestlase moodi stoiliselt niisama jõllitada ja pisarad valgusid minugi silmadesse ja ma ise ei saanud õieti arugi, miks ma nutsin. Mina isiklikult polnud ju kannatanud ei sõda ega mingeid eneseohverdusi pidanud tegema. Ju need olid sellised uskumatuse pisarad, ja tajusin tol külmal hommikul, et ma olin kogu oma elu vangis olnud ja et nüüd on vabadus silmapiiril, millest ma polnud unistadagi osanud, sest ma ei adunud, KUI palju ma olin kogu aja vangis olnud. Neid ridasid kirjutades veerevad mul praegugi pisarad, sest see hommik oli unustamatu elamus, mida mu kohmakad read kunagi adekvaatselt kirjeldada ei suuda.

1989 aasta suvel hakkas rahvas sahistama mingist suurest meeleavaldusest. Nagu nüüd teame, sai 23.augustil korraldatud suur poliitiline meeleavaldus, mille nimeks Balti Kett. On oluline teadvustada, et kaks miljonit inimest, KAKS MILJONIT INIMEST, kes sellest Eestit, Lätit ja Leedut läbivast inimketist osa võtsid, organiseerisid end sinna enne mobiil telefonide olemasolu, ilma emailideta ja ilma interneti suhtlusportaalideta. Teade levis suust suhu, tuttavalt tuttavale. Erinevad töökollektiivid planeerisid ja jagasid maanteede kilomeetreid, muidu oleks kogu Tallinna rahvas olnud ju puntras koos keskklinnas. Neil vähestel, kel oma autod olemas olid, organiseerisid, et sõpru ja tuttavaid kindlaks määratud maantee lõigule toimetada, kellel õnnestus mõni suurem buss organiseerida, sai suurema kamba kohale tuua ja nii edasi. Sellest massi-meeleavaldusest, millest võttis osa 2 miljonit inimest ehk 25% kogu Baltikumi elanikonnast, rivistusid 600 kilomeetri pikkuseks inimketiks, ühendades Tallinat, Riiat ja Vilniust. See rekord püsis Guinessi Rekordite raamatus 2004.aastani kui pikim käsikäes seisev inimkett. Olulisem aga kui kilomeetrid, oli maailma tähelepanu pööramine Molotov Ribbentrop paktile. Ka selle demonstartsiooni kohta nägime parimat kajastamist Soome televisioonist, kus oli ohtralt õhust tehtud võtteid kirjeldamaks ettevõtmise mastaapsust. Tore oli Soome TV kaudu kuulda, et ka BBC, CNN ja muud maailma juhtivad uudiste agentuurid kajastasid seda, mis oligi ju peamine eesmärk. ´´Ei ole üksi ükski maa´´...

1990. aasta märtsis avanes mul ootamatu võimalus tulla USAsse reisima. Inglise College´is õppides olin saanud kirjasõbraks tudengiga Floridas, kes saatis mulle ametliku küllakutse, mis võimaldas turisti viisa hankida. Kui suure raha eest Aerofloti piletid hangitud, teatas ta aga viimasle hetkel, et ei saa mind siiski vastu võtta. Ju ta vanemad olid asjast aimu saanud ja keelasid oma pojal tegemist teha mingite kahtlaste vene plikadega. Reisi ma siiski ära jätta ei kavatsenud. Eriti kuna ei olnud ju veel kindel, kas Eesti saab päriselt vabaks või lähevad peale sinimustvagega vehkimist piirid veel kõvemini kinni ja eestlased liigse suu-pruukimise eest taas loomavagunitega Siberi poole teele.
Nii maandusin 21. märtsil 1990. aastal Ameerikas, ilma et keegi oleks mulle vastu tulnud. Olin siin ihuüksi, kahe kotiga ja kogu mu kaua kokku korjatud varandus - kolmasada dollarit taskus. Mul ei olnud mingit plaani siia elama jääda, nii nagu paljudel teil, kallis kaasrahvas, kes saabu siia olude sunnil. Aga ... üks aasta veeres teise otsa. Jätkasin siinmaal oli oma ülikooliõpinguid, sain tööle, abiellusin 1993. aastal mehega, keda esimesel päeval 1990. aastal Ameerikasse saabudes kohtasin, kui ma maantee ääres pöidlaküüti üritasin ja ta mind sõna otses mõttes üles korjas. Sel kevadel lõpetas meie vanem poeg kekskooli, noorem on 9 aastane ja mina ise... 24 aastat hiljem oma kodus ringi vaadates pean tõdema, et mitte kuidagi ei mahuks mu maine varandus enam kahte kotti ära.

1991.aastal kuulutati välja Eesti taasisesesvus 20 augustil Moskva riigipöörde ajal valitsenud segadust ära kasutades. Täpselt nagu esimene kord, kui avanes soodne võimalus 1918. aasta veebruaris, kui Saksa väed alustasid uut pealetungi idarindel. Kasutades ära kahe võõrvõimu vahelist hetke, kuulutatigi 24. veebruaril 1918 Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks ning seati ametisse Eesti Ajutine Valitsus. Eesti riigi ja eesti rahva kestma jäämise eelduseks tundubki olevat sajandite pikkune kannatlik meel, tasa ja targu talitamine, et siis soodsal hetkel ohjad haarata. Iga kord, kui keegi ameeriklane mind stubborn nimetab, ma alati tänan neid komplimendi eest ja selgitan, et just see talupoja jonn ja jäärapäisus ongi just see, miks me ikka veel rahvana eksisteerime.

Jaga artiklit

12 kommentaari

D
dish  /   21:21, 26. aug 2014
Täpsustav repliik nõukaaja teemas. Koolimajad kohandatakse valimisjaoskondadeks
tänapäevalgi. Puht ratsionaalsus. Aga defitsiiti jagati tõesti. Mina sain isegi banaani.
Eelisjärjekorras. Sest olin ensv valimisagitaator. Päris mitu aastat.
.
Seda ametit polnud mul teha mingi kunst, kui selleks anti tööjuurest vaba päev. Aga
mind sunniti kodusistujate uksekella andma mitte pärast, vaid e n n e
valimisjaoskonna sulgemist. Valimiskasti kaasastassimisest ma keeldusin,
A
ave emale  /   12:55, 26. aug 2014
11.juulil 2014.a. ilmus intervjuu avega välis-eesti ajalehes. siis töötas ta poole kohaga. ta on bluffinud siis kas ajakirjanikule või teile..peale sellist väidet ma isegi ei imesta, kui te jutustate muinasjutte valimas mittekäimisest ja oma peaaegu riigivastastest väljaütlemistest valimisagitaatoritele..

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis