Meie esimene hotellituba Pyongyangis. (Liina Metsküla)

Põhja-Koreas on üksikud hotellid ning kõik on välismaalaste jaoks. Meie sattusime esimesel õhtul hotelli, mis noh... ei olnud kõige paremal tasemel.

Hotelli saabudes öeldi meile, et sooja vett saab ainult hommikul kaks tundi ja õhtul kaks tundi. Okei, oleme Põhja-Koreas, arvestame sellega. Kui siis pool üheksa õhtul püüdsin duši alla minna, selgus, et sooja vett ei ole. Isegi mitte leiget vett. Mina ja mu toakaaslane, sakslanna Meike, nentisime, et olgu pealegi, katsetame hommikul.

Ka hommikul polnud sooja vett, küll aga oli leiget. Niisiis, hambad ristis, käisin duši all ära. Seda, et pole sooja vett, võib juhtuda igas teises Aasia või Ladina-Ameerika riigis, nii et ma ei teinud sellest eriti suurt numbrit.

Kui rääkida veel soojast ja külmast, siis tuba oli küll NII külm. Toas ei saanud isegi mantlit ära võtta ja magasin kahe teki all.

Elektrikatkestused on Põhja-Korea lahutamatu osa. Igal õhtul kadus elekter hotellis ära vähemalt kümme korda. Just siis mõistsime, miks Põhja-Koreasse saabudes reisibüroo meile kingituseks väikesed taskulambid andis. See lihtsalt on üks väga vajalik asi. Meikel õnnestus isegi ühe korra viieminutilise katkestuse ajaks hotelli lifti pimedasse jääda.

Elektrist veel – meie toas töötas ainult üks pistikupesa, ülejäänud ei reageerinud.

Järgmisel päeval selgus, et igaühel olid toaga mingid probleemid. Ja mis veel naljakam – minu ja Meike tuba oli ainus, mis sai hommikul natukenegi leiget vett.

Giidid võtsid selle peale vastu kindla otsuse – vahetame hotelli. Küllap nad ei tahtnud, et välismaalastele jääks mulje, et Põhja-Koreas ei ole sooja vett, stabiilset elektrit... Ausalt öeldes ma isegi üllatusin selle otsuse peale, aga noh, tore, sooja vett on ju ikka hea saada.

Rääkisin nüüd ainult hotelli negatiivsetest pooltest, tegelikult oli häid külgi ka. Nii õhtusöök kui ka hommikusöök olid väga maitsvad ja teenindus igati meeldiv. Ka toad olid väga ilusad ja mugavad, vannitoas olid olemas seebid-hambaharjad-šampoonid.

Niisiis järgmiseks ööks läksimegi uude hotelli. Soe vesi seal oli, toas polnud külm (vooditel oli isegi soojendus) ja elektripistikud töötasid, aga elektrikatkestused jätkusid samamoodi. Küllap toimub see niimoodi alati ja terves linnas.

Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis ja vaata fotosid Põhja-Koreast SIIT!

Jaga artiklit

14 kommentaari

E
Erki  /   14:18, 17. veebr 2016
Mina elasin P-Koreas küll nende eliithotellis Yangkagdos, mis oli äärmuste hotell. All superluks saunakompleks, baarid, piljard ja keegel. Kõik jutud. Eriti vinge oli suveniiripood, mis koosnes 90% ulatused hardcore propagandast. Sooja vett tuli, elekter oli püsiv, sest hotellil oli generaator. Kui linnas kell 22.00 vool kadus, siis meil käis nõks lambist läbi ja veidi tuhmim tuluke põles kenasti edasi. Aga eriskummaliseks tegi elamise asjaolu, et öökapi tagant said alguse kümned juhtmed. Natuke otsides leidsime ka mikrofoni. Väidetavalt on toa seinapeeglid ka paksude raamidega, et sinna taha kaamera mahutada. Peeglid olid igatahes seinas nii kinni, et selle paksu juraka taha me piiluma ei ulatunud. Mitmed inglisekeelsed turistid on maininud, et nende toasräägitud küsimused saavad järgmisel päeval hämmastaval kombel vastused, nagu oldaks palveid kuulda võetud. Nojah, eks Viru hotell oli ENSV ajal siiski samasugune luureasutus.
A
A.H.  /   21:29, 16. veebr 2016
Te ei osanud katsetada! Nõuka ajal sama moodi kui veits pikkemad aega vett ei tarbinud siis see jäätus soojamagitralis maha, keerasid kuumavee kraani lahti ja lasid pool tundi-tund jooksma ja siis võis juba ka sooja dušši alla minna. Põhja-Koreas sama moodi vett antakse paar tundi õhtul ja paar hommikul, arvestusega, et esimene tund vett jooksutatakse otse kanalisatsiooni, kuni sooe vesi mööda magistrali tarbijani üks kord jõuab.;)

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis