5
fotot
Mitte keegi ei teinud raamatukogu lugemissaalis meid märkamagi... (Liina Metsküla)

Kas turistile näidatakse Põhja-Koreas päriselu? See on riiki minnes ilmselgelt üks peamisi küsimusi. Kõik vastavad sellele küsimusele eitavalt. Tõepoolest, pean minagi siinkohal nõustuma.

Igal vähegi positiivsel hetkel selle Põhja-Korea reisi jooksul tekkis minu pähe küsimus, kas see on illusioon. Kas need inimesed siin on näitlejad? Kas see kari lapsi on saadetud meie lähedusse ainult selleks, et näidata, kui armas ja lilleline kõik on?

Üks esimesi asju, mida käisime Pyongyangis vaatamas, oli rahvusraamatukogu. Fuajees (kus muuhulgas oli Kim Il-Sungi kuju) oli paar arvutit, mille ees seisis trobikond kohalikke. Internet pole tavainimesele loomulikult kättesaadav, kuid need tegelased otsisid väidetavalt infot raamatute asukoha kohta. Pool tundi hiljem oli nende arvutite ees sama suur hulk inimesi. Kui kaua aega läheb ühe raamatu otsimiseks? Mitu inimest seda tegema peab? Kas neil hoopis kästi seal seista?

Läksime lugemissaali. Kujutage nüüd ette situatsiooni, kui ruumi vajub 25 välismaalast, kes kõik pildistavad-filmivad. Sealjuures leiab see aset riigis, kus ei käi väga palju välismaalasi. Mitte ükski ruumis olnud põhjakorealasest (neid oli umbes kümme) ei tõstnud pead. Ehk siis võin üsna kindlalt väita, et neil kästi seal niimoodi istuda.

Kas see raamatukogu on siis tavaliselt tühi ja inimesed tuuakse vaid selleks ajaks, kui saabuvad turistid? Ma loodan, et mitte. Äkki on asi nii, et intellektuaale ja välismaalasi (kes muidu veedavad aega raamatukogus) ei julgeta välismaalastega kokku lasta?

Muu hulgas käisime bowlingus. Lisaks meile veetis seal aega terve hulk kohalikke ja keegi jällegi ei pannud meid tähele. Kas nende tolle päeva ülesanne lihtsalt oligi bowlingut mängida ja näidata meile, kui tore kõik on?

Enamik põhjakorealasi, kes meie lähedale sattusid, ei reageerinud välismaalastele. Justkui poleks meid olemas. See tekitaski kurja kahtluse, et kõik on meie jaoks lavastatud. Ehedat reaktsiooni nägin ma ainult kahel korral ning see oli kerge hirm ja segadus. Kahel korral sattusin hetkeks grupist eemale ning kohe nägin inimesi end jälgimas. Need vähesed inimesed märkasid minu olemasolu. Kas nemad olid siis ainsad, kes juhulikult sattusid sellesse suurde näitemängu?

Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis!

Jaga artiklit

6 kommentaari

D
dish  /   03:28, 29. veebr 2016
Huvitav: keegi kohalikest ei reageeri välismaalasele, ei pane teda justkui tähele? Eks igaüks reageeri olukorrale isemoodi, jäin tahes-tahtmata mõttesse. Püüdsin kujutleda ennast sellises situatsioonis. Oma elukogemuse raames suurt midagi ei meenunud.
.
Eesti oludes torkab mõni turist silma isegi siis, kui ta fotoaparaadiga ei sähvi. Lihtsalt tema nahavärv on nii eksootiline. Uudistab ju Amazonase ürgmetsaski valget inimest kogu küla. Mina eile Säästumarketis musta meest eriti ei uudistanud, silmanurgast kohtusid me pilgud siiski. Mida teeb nii šikilt riides kena mees nii vaeses töölispoes? Ja veel venelannast kaaslasega? Nende küsimuste üle juureldes ning kartusest oma märkamise eest rassismisüüdistust saada jäi mul ähmist üks oluline asi ostmata.
.
Räägitakse, et džentelmeni hea kasvatuse juurde käib joon mitte pöörata tähelepanu seigale, kui keegi laudkonnas sousti ümber ajab. On ju teisel niigi ebamugav apsust, uuest olukorrast. Miks mitte ka raamatukogukohmetusest. Võibolla olid need korea lugejad eatonliku kolledžikasvatusega? Et märkame küll fotoaparaatide plõksimist ja nägusid, et me teid ei häiri, aga ärge kohmetuge - meie teeme ka näo, et te meid ei häiri. Taekwondo iidne võte: lase vastane esmalt ligi ning alles siis äsa raamatuga!
E
Erki  /   20:19, 28. veebr 2016
Päris kõva vaatepilt oli samas raamatukogus, kui terve arvutiklassitäis tüüpe vahtis tuimalt kuvarit, kuid ühelgi arvutil polnud hiirt....

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis