David Lagercrantz – „Mees, kes otsis oma varju“, Varrak 2017, tõlkinud Kadri Papp, 348 lk. (Rahvaraamat.ee)

Pealkirjas välja käidud iseloomustus reedab, et Millenniumi saaga viies raamat – sealjuures teine, mille on kirjutanud Stieg Larssoni mantlipärija David Lagercrantz – hoiab romaanisarja lippu kõrgel. Kui Lagercrantzi esimesest Milleniumi-raamatust „See, mis ei tapa“ võis leida pikemaid kirjeldusi, siis nüüdses osas on justkui iga sõna hoolega läbi kaalutud – ei midagi, mis tempot maha võtaks.

Niisiis tundub, et põnevuse üleskruvimises on Lagercrantz kahe aastaga arengu läbi teinud. Raamatut on sama raske, kui mitte raskemgi käest panna kui eelmist osa. Hirm, et autor võiks järjekordse menuki kärmelt poelettidele toomise nimel hinnaalandust teha, on igatahes asjastu.  

Peakangelasele Lisbeth Salanderile on määratud kaks kuud vabadusekaotust omavoli ja ühiskonnaohtliku käitumise eest, kuna ta oli segatud professor Balderi mõrvale järgnenud draamasse. Eelnevast raamatust mäletame, et ta oli peitnud kaheksa-aastast autistlikku poissi ning keeldunud koostööst politseiga, olles veendunud, et uurimisrühmas on infoleke. Keegi ei kahelnud, et Lisbeth oli oma käitumisega päästnud poisi elu, kuid kohus usaldas prokuröri. Lisbeth vaikis jonnakalt ning keeldus edasi kaebamast. Ta tahtis selle tsirkuse kiiresti kaelast ära saada ning eluga edasi minna.

Alguses on ta avavanglas. Kui aga saabub signaal naist ähvardavast ohust, mis pole tema vaenlasi arvestades sugugi ootamatu, viiakse ta üle Flodbega naistevangla turvaosakonda. See vangla on aga sattunud täielikult vangide kontrolli alla. Kaasvange ja vangivalvureid hoiab hirmu all eluaegne vang Benito Andersson. See naine on tapnud neli inimest ning tema pistoda trikid kurikuulsad. Benitol on säilinud kontaktid kuritegeliku maailmaga väljaspool vanglat. Ta jagab korraldusi väljapoole müüre ning õiendab seespool vangidega arveid, nagu allilm soovib.

Lisbethile pole pealt nähtud vägivallaga leppimine omane. Nii asub ta võitlusse Benitoga Bangladeshist pärit noore mosleminaise Faria Kazi kiusamise pärast ning kasutab ka vangivalvuri peal valuvõtteid, et too täidaks oma tööülesandeid. Lisbeth päästab teise noore naise elu, ent seisab seepärast ise surmaga silmitsi, sest Benito tõotab ta tappa.

David Lagercrantz – „Mees, kes otsis oma varju“, Varrak 2017, tõlkinud Kadri Papp, 348 lk. (Rahvaraamat.ee)

Lagercrantz jätkab Larssoni tugevalt feministlikku liini. Romaanis koorub lahti moslemiperest pärit Faria traagiline elu. Pärast ema surma sunnivad radikaliseerunud vennad noore haritud naise koduseinte vahele ning hakkavad teda vastu tahtmist rikkale vanamehele mitmendaks naiseks kupeldama. Farial õnnestub küll sõbra juurde pageda, kuid sealt tema elu õudused alles algavad.

Raamatus lahatakse, nagu ikka, ka Lisbethi elulugu. Ta otsib vastuseid sellele, miks taheti teda ema juurest kuueaastaselt kasuperesse saata ning kes oli see naine, kes talle järele saadeti. Lisbeth põgenes selle pärast esimest korda kodust. Tal on meeles pidev võimete proovilepanek lapseeas. Lisbethi külastab vanglas tema kunagine sotsiaalhooldaja ja lähedane sõber Holger Palmgren. Mehe kätte on jõudnud dokumendid, mis näitavad, et sotsiaalsüsteem tegi Lisbethile lapsepõlves räigelt liiga. Varsti pärast seda külaskäiku Holger sureb. Mees oli vana ja haige, aga Lisbethile tundub, et see surm ei tulnud haigusest.

Päevavalgele tuleb jahmatav lugu sellest, kuidas teadlased on kaksikute peal inimkatseid teinud. Asi hakkab hargnema sellest, kui Lisbeth palub ajakirjanik Mikael Blomkvistil uurida maineka börsimaakleri Leo Mannheimeri tauta.

36aastane majandusdoktor Leo on rikaste vanemate ainuke laps. Ta töötab investeerimisfirmas ja tema kohta on teada, et tal on kõrge IQ. Tal pole aastakümneid aimugi, et ta on ühemunakaksik ja et tal on vend Dan. Ometi on mõlemad terve elu tundnud, et neil on justkui midagi puudu. Kui Dani peetakse Leoks, siis asub ta asja uurima. Vennad leiavad teineteist, aga peagi on neil kannul karmid kurikaelad.

Need on teadlased, kes töötasid rassibioloogia instituudis ja hiljem geneetika ning keskkonnamõjude instituudis ja tegelesid Rootsi kaksikuteregistris uurimistööga – kaksikuid lahutati noores eas ja anti erinevatesse peredesse kasvatada. Teadlased allutasid nad oma eesmärkide saavutamisele. Projektid on ammu lõppenud ja kalevi alla maetud. Seal osalenud uurijad aga kardavad paljastusi lausa niivõrd, et ei pelga elusid võtta. Kui kord on juba keegi tapetud ja puhtalt pääsetud, siis jätkatakse seda teed aastaid hiljemgi.

Lisbeth ja Mikael paljastavad närused teadlased. Kumbki kasutab selleks omi meetodeid.

Lugeja saab viimaks teada, mida tähendab Lisbethil lohetätoveering. Aimatav on seegi, millest tuleb juttu järgmises ehk kuuendas Millenniumi-raamatus, sest tundub, et järjeta see teos ei jää. Ilmselt saab kohata Lisbethi kaksikõde ja Vene maffiat.

On hea, et leidub kirjanik, kes Lisbeth Salanderi lugusid jätkab. Sellist südikat ja värvikat naist, kes ennastsalgava, kuid ka pisut pahelise korravalvurina kaitsetute eest seisab, on kirjandusse kangelaslike meeste kõrvale vägagi tarvis.

Jaga artiklit

3 kommentaari

J
Jah  /   16:12, 22. okt 2017
raamatupidaja avastab kahesendise puudujäägi ja teeb enesetapu. Tee sina nõndasamuti.
M
Milleniumi fänn  /   14:18, 22. okt 2017
SPOILER ALERT!

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis