Esimesena meenus mulle ikka kaks hetke seoses maiadega: maiade tempel Chichen Itza, mida peetakse üheks seitsmest moodsast maailmaimest ja kus ma ka kunagi käinud olen, ning maailmalõpp. Mõned aastad tagasi väideti, et maiade kalender lõpeb 2012. aastal ja järelikult teadis tark rahvas, et siis saab maailm läbi. Endalegi ootamatult elan ma täna Mehhikos pisikeses maiade külas.

Ma olen oma Õhtulehes ilmuvasse Seljakotiga maailma blogisse aeg-ajalt reisiseiklusi postitanud, kuid aktiivne blogimine jäi paari aasta taha, kui käisin Ladina-Ameerikas, seejärel elasin Venemaal ja Sitsiilias ning loomulikult külastasin Põhja-Koread. Tänaseks on elu teinud oma keerdkäigud ning ma olen taas Ladina-Ameerikas. Kohas, kus on olnud minu süda sellest ajast, kui siin esimest korda käisin. Minuni jõudis läbi Facebooki pakkumine minna Mehhikosse vabatahtlikuks ning otsustasin sellest kinni haarata. Täpsemalt räägin järsust otsusest SIIN! Enamuse sealset pöörast elu kirjeldavatest postitustest panen enda isiklikku blogisse üles. Selle leiab SIIT! Aga otsustasin kirjutada ka vahepeal Seljakotiga maailma blogisse.. :)

Kes on üldse maiad? Need on indiaani päitolu rahvad, kellel on oma kultuur, keel ja ajalooline identiteet. Täna on maiasid veel umbes seitse miljonit ja suur osa nendest elab Mehhikos Yucatani poolsaarel. Samuti on palju maiasid veel Belze’is ja Guatemalas.

Mina satun siis elama maiade külasse, mille nimi onn Sanahcat. See asub Yucatani poolesaare suurimast linnast Meridast tunnise bussisõidu kaugusel. Kuigi Merida on täiesti tavaline suurlinn, siis sellest tunni kaugusel asub nii maakoht, kui üldse olla saab.

Kõigepealt Sanahcati linn on nii pisike (seal elab umbes 2000 inimest), et kõik teavad kuidagigi kõiki. Loomulikult ühtegi vaatamisväärsust pole, teeääred on prügi täis ning peamine söödav kraam, mida poodidest leiad, on kuivtoit. Küpsised, pakendatud saiakesed ja krõpsud on põhiline teema. Isegi puuvilju ei müüda seal nii palju kui võiks loota. Aa, ja jäätist ei müüda minu kurvastuseks üldse. Kui midagi suuremat vaja osta (või soovid suuremat toiduvalikut), siis loomulikult tuleb selleks sõita Meridasse.

Sanahcatis on olnud nii kaua, kuni kohalikud mäletavad, üks kiiks: üle terve linna kõlab justkui „raadio“. Ehk siis mingi meeshääl kõlab suvalistel hetkedel kõlaritest ja teavitab, et ühe senjoori juures saab seda süüa ja teise donja juures saab teist asja osta. Ehk siis kaubandusteadaanded üle terve linna. Olgu nad siis, kui olema peavad.. lihtsalt nendega alustatakse juba kell kuus hommikul. Ja nii ma ärkangi iga päev kell kuus hommikul üles.

Sanahcatis ei olda harjunud kodus oleva wifiga, see on pigem harv nähtus. Wifivõrgu võimalus on Sanahcatis olnud kõigest viimastel aastatel. See-eest on enamikel inimestel siiski nutitelefonid, millega saab siis kasutada mobiilset internetti. Sanahcatis on loomulikult ainult 3G, mitte 4G. Ja näiteks minu majja ei levi eriti hästi telefonivõrk, kord on levi ja siis mitte.

Minu siinne kodmaja on hästi lihtne ning vannituba ja WC on vaid nurgatagune ruumike, millel pole ust ees. Dušš on meie majas olemas, aga… sealt ei tule vett. Sest maiad ei kasuta duši. Neil võib küll dušš olla, aga sinna lihtsalt ei ühendata vett, sest traditsioonid on teistsugused. Nemad kallavad endale kopsikuga külma vett pähe ja niimoodi pesevadki. Samamoodi pean ka mina hakkama saama. Kes muretseb selle pärast, kuidas saab külma veega pesta, siis siin on igapäevane temperatuur üle 30. Niisiis on pidevalt palav ja jahe vesi teeb ainult head.

Kui ma vabatahtliku töö lepingu sõlmisin, siis oli seal üheks punktiks, et mul on voodi. Muigasin tol hetkel. Aga siis ma veel ei teadnud, et maiad ei maga voodis, vaid võrkkiiges. Kõigil on oma võrkkiik ja seal nad magavadki. Mina ja teine vabatahtlik, Tšehhi tüdruk Vera, oleme linnas need (peaaegu) ainsad priviligeeritud, kes magavad voodis. Isegi mees ja naine magavad (enamuse ajast) erinevates voodites.

Maiadel on oma keel, mis ei sarnane absoluutselt hispaania keelele. Koolid on küll hispaaniakeelsed, aga vanemate inimestega räägitakse tihti jätkuvalt maia keeles. Hoia end minu tegemistega kursis ka Facebookis!

Taaskirjutamiseni!

Jaga artiklit

4 kommentaari

  /   14:08, 22. apr 2018
kahju nende lastest
T
to jah  /   18:50, 11. apr 2018
sa oled vist laksu all

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis