(Reuters/Scanpix)

Pean tunnistama, et „Tuld ja raevu“ („Fire and Fury“) alustades oli mul selle suhtes tugev eelarvamus. Alustame kaanepildist, milleks on hoolega valitud kõigist võimalikest kõige rumalama näoga Donald Trump. Lisaks Ameerika meedias korrutatud sisukokkuvõte sellest, et Ameerika president läheb õhtul kell kuus voodisse, kus vaatab telekat, sööb juustuburgereid ja helistab kõik sõbrad läbi. Eeldasin, et terve raamat on sellist ärapanemist täis ning on seega vaid teatud lugejaskonda rahuldav lugemine: „Näe, Trump ongi nii loll ja saamatu, kui ma arvasin.“ Madal meelelahutus, mitte tõsine sissevaade vaieldamatult värvikaima USA presidendi esimese tööaasta iseärasustele.

Kuid pean tunnistama, et suuresti ma siiski eksisin. Meedias suurt kajastust saanud šokeerivad detailid on raamatus pigem tühised ääremärkused, ülalmainitud burgerisöömine on kirja pandud lõigus, mis on sulgudes. Isegi pompöösne president ise on temast endast rääkivas raamatus tegelikult pigem kõrvaltegelane. Hoopis suurem fookus on inimeste ja ideoloogiate kokkupõrgetel, mis suure hädaga kokku klopsitud administratsioonis möllavad.

Alustuseks räägib autor Michael Wolff lugejale sellest, mida paljud niigi kahtlustavad: president Trump ei tahtnud kunagi presidendiks saadagi. Seda ei oodanud ka keegi tema lähikondlastest. Peastrateeg Steve Bannon lootis tänu kampaaniale saada tähtsaks mängijaks USA konservatiivses meedias, nõunik Kellyanne Conway unistused piirdusid mõne telesaate juhiks või vähemalt regulaarseks külaliseks saamisega. Presidendil endalgi, väidab Wolff, oli väga kindel plaan: süüdistada oma kaotuses Hillaryt, väljuda kogu asjast märtrina oma fännide silmis ning elustada sellega hiilgavalt oma telekarjääri. Milleks kulutada raha suhtekorralduse, Trumpi ääretult värvika mineviku puhastamise ja muu silumise peale, kui me nagunii kaotame. Seega lasid kõik kampaaniavankril suhteliselt rahulikult kraavis sõita, kuni tuli ehmatus: Trump võitis.

Keeruline oli presidendile aga selgitada ametiga kaasnevaid kohustusi. Üks heasoovlik konservatiivne telestaar tõmbas peatse riigijuhi kõrvale, et talle sõbralikult öelda: „Härra, mul on tunne, et keegi pole teile seda öelnud. Aga te ei tohi. Te ei tohi oma lapsi tööle võtta.“ See on Wolffi raamatu Trumpi jaoks keeruline: ta ei võta tööle inimesi, keda ta ei tunne, kes talle ei meeldi või kes pole tema heaks midagi teinud. Kuid Ameerika presidendi amet on ajaloos niivõrd läbi imbunud poliitilisest käsi-peseb-kätt, kes-keda-tunneb süsteemist, et tervel tiimil, kes ei tunne mitte kedagi, on algus pea võimatu.

Tõsi, just selle kivistunud ideaali vastu Trump ju sõtta läkski (noh, kui uskuda Wolffi, siis õieti ei läinudki). Kuid ta alahindas seda, kui kinnine mänguplats on Washington. Samuti seda, et väga paljud tema lähedastest, kellele ta tööpakkumisi saatis, lihtsalt ei soovinud neid vastu võtta. Enamikel ärimeestel on kas liiga palju tööd või liiga palju luukeresid kapis (või mõlemat), et võtta vastu töö valitsuses, mis nõuab nii aega kui läbipaistvust.

Ilmselt on nii mõnelgi lugejal „Tuld ja raevu“ kätte võttes küsimus: kas Wolffi meelest on president loll? Raske öelda, vähemalt ei ütle Wolff seda ise välja (ehkki tsiteerib üsna heldelt raamatu tegelasi, kes seda arvavad). Trump on Wolffi raamatu versioonis suur optimist. Ta ei taha kuulda, et midagi ei saa teha. Alati saab. Saanud teada, et temast saab president, suutis Trump vaid minutitega kogu oma senise plaani hüljata ning veenduda: aga loomulikult ma võitsin. Kuidas ma oleks saanudki mitte võita?

Tähtsaimad isikud „Tules ja raevus“ on Trumpi peastrateeg Steve Bannon, kelle ametist lahkumisega lõpeb ka raamat, personaliülem Reince Priebus ja Trumpi tütar Ivanka Trump ning väimees Jared Kushner - koondhüüdnimega Jarvanka.

„Igaüks nägi presidenti kui omamoodi valget lehte - või kortsutatud lehte. Ja igaühel neist, nagu [Katie] Walsh peagi mõistis, oli radikaalselt erinev idee sellest, kuidas seda valget lehte täita. Bannon oli alternatiivparempoolne äärmuslane. Kushner oli New Yorgi demokraat. Ja Priebus oli vanakooli konservatiiv.“ (Tõlge G.K)

Trump ei ole Wolffi kirjelduses seega mitte niivõrd rumal, vaid plastiline. See on ilmselge ka kõigile, kes tema sõnavõtte jälgivad. Ta on mitmel korral ehmatanud konservatiivseid poliitikuid täiesti liberaalsete väljaütlemistega, et siis paar päeva hiljem - eeldatavasti pärast vestlust mõne higistava poliitikuga, kes üritab Trumpi tuju mõista - oma sõnu täielikult muuta. President pole tingimata rumal, näib Wolff kirjutavat, ta on kergesti mõjutatav, kuid samas ka täiesti ettearvamatu. Iga tema väljaütlemise taga võib olla mõni mõjukas tüüp, kel on õnnestunud (ajutiselt) presidendi tähelepanu saavutada või teda meelitada.

„Tuli ja raev“ ongi mitte lugu sellest, et Trump on tohman, vaid lugu tegelastest, kes teda enda näo järgi vormida üritavad. Kõige edukamad on selles tema tütar ja väimees. Ivanka, teades, kui vähe ta isa viitsib kuulata loenguid või lugeda kokkuvõtteid, näitas talle Süürias mürgigaasi kätte surnud laste pilte. See mõjus ja šokis Trump reageeris. („Kurat küll, need olid kõigest lapsed!“). Steve Bannon krigistas nurgas hambaid - tema nägemus Trumpi Ameerikast on isoleeritud, teiste riikide siseasjadega ning üldse maailmaga mitte tegemist tegev. Kushner ja Ivanka on, ning on alati olnud, kõige pesuehtsamad demokraadid. Ehkki kasumi lõhna tundes läksid nad trumpismiga heal meelel kaasa, on Wolffi sõnul nende pidevaks püüdluseks Trumpi tasakaalustada. „Kui nemad talle ütlevad, et vaalad on vaja ära päästa, siis on ta sellega põhimõtteliselt nõus.“

Raamatu suurim puudusi on see, et teos anti välja kiirustades ja enam polnud aega keeletoimetamisekski. See kubiseb piinlikest näpuvigadest (nt „Steve Bannon's first pubic appearance“, mis tõlkes on „Steve Bannoni esimene kubemeesinemine“ - peaks olema „public“ ehk „avalik“). Kuid Wolff on vaimukas kirjutaja ja kes inglise keelt oskab ja välispoliitika vastu huvi tunneb, võiks raamatu ikkagi kätte võtta. Sensatsioonilisus, mille meedia selle ümber tekitas, lämmatas tegelikult  põneva sissevaate kolme osapoole võitlusse presidendi imago nimel.

Võitlus, mille keskel istub sageli mossis ja rahulolematu Trump, kes ei mõista, miks ta kõigile ei meeldi. Igavene optimist ei saa siiralt aru: kõigile meeldivad võitjad, miks ma siis kõigile ei meeldi, miks meedia minu vastu nii õel on?

Trumpi suurimad fännid tavatsevad öelda, et Trumpi ei huvita see, mida keegi arvab. Paraku, vaidleb Wolff, pole see tõsi. Trumpi ei huvita miski rohkem kui avalik arvamus, väidavad Trumpi tundvad inimesed. Ta mõistab rahva (ja meedia) armastuse tähtsust, kuid ei mõista, et poliitilised vaated, mida ta esindab, on suurele osale rahvast ja meediast vastuvõetamatud. Ta arvab, et asi on isiklik, kui asi on - paraku - poliitiline.

„Tema silmis oli presidendiks olemise suur väärtus see, et oled maailma kuulsaim inimene. Ja kuulsus on alati meedias au ja hiilguse sees. Kas pole nii? Kuid, mis ajas segadusse, oli see, et Trump valiti presidendiks just suuresti tänu tema teatud oskusele - olgu see teadlik või vaistlik - meediat ärritada.“

Jaga artiklit

1 kommentaar

X
xy  /   19:34, 29. märts 2018
See arvamus - raamatu sisu kirjeldusena - on omal kohal, kuid kriitika poolest - napp, sest ei ole tegelikke, praktikast tulenevaid analüüsimomente võrdluseks. Kuigi on ka mõistetav: Trumpile meeldib šokeerida, raputada ja seal taga ei ole sugugi mitte alati kõikumine arusaamades, kuigi mõnikord on, sest ainult analüüsivõimetu inimene ei muudaks vajadusel oma seisukohti.
Samas - Trump ei ole sisiki mängur, tema esinemised kandideerimisralli ajal olid siiski kantud soovist "Make America great again", Ja seda on ka juba kõvasti tehtud. Viimati toodud majanduskasvu andmed on, kuigi vahepeal prognoositi langust, hoopis suurem, nimelt USA kaubandusministeerium tõstis USA neljanda kvartali majanduskasvu hinnangut 0,4 protsendipunkti 2,9 protsendini.
Trump lihtsalt ei näita, ei ava oma tegelikku palet.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis