Ühel Vera õpilastest oli sünnipäev ning peole kutsuti ka õpetajaid.

Niisiis kõigepealt – mis me ostame? Kuna mänguasjad on siin niivõrd odavad, siis võiks me midagi suurejoonelist kinkida. Aga ei, peame jääma tagasihoidlikuks. Asi selles, et meie kingitus ei tohiks mingil juhul suurejoonelisuse poolest ületada näiteks Miranda vanemate kingitust. Niisiis ostis Vera pisikese käsitöökomplekti ning mina Disney raamatu. Minu kingitus läks maksma umbes 50 eurosenti. Ma pole vist kunagi nii odava kingitusega sünnipäevale läinud. Okei, täitsa kindlasti ei ole läinud.

Meid oli kutsutud sünnipäevale reedel kella üheks. Ma üldiselt üritan mitte sünnipäevadele hilineda, sest minu arvates on lugupidamatu panna sünnipäevalast üksinda ootama. Aga Mehhikos on asjad teistmoodi. Kui kutsutakse kella üheks, siis loomulikult sa ei lähe kella üheks. Püüdsime siis mehhikopäraselt hilineda ja saabusime 40 minutit hiljem. Mitte kedagi ei olnud (see oli renditud maja koos basseiniga), isegi mitte sünnipäevalast ja tema vanemaid. Kui me minema asutasime, siis saabusid toitlustajad. Selgus, et ka neile oli öeldud, et vaja tulla kella üheks, aga noorhärrad hilinesid. Tüübid kehitasid õlgu, jätsid toidu tühja hoovi lauale ja lahkusid.

Tulime tagasi kolmveerand kolme paiku ehk ligi kaks tundi kutsutust hiljem. Siis oli lapsi juba päris palju ja nad hullasid vees.

Kuskilt oli Miranda ema kuulnud, et meid olla siin nähtud juba enne kahte. Ta kukkus vabandama, et vot, lapsel läks koolist tulemisega kauem või midagi sellist. Ja et tegelikult Mehhikos peod hilinevad. Hea nõks oleks olnud muidugi juba meid kutsudes mainida, et pidu peaks algama kell üks, aga ärge enne kahte küll tulge.

Niisiis, aga peole. Lapsed möllasid basseinis, nende vanemad istusid niisama pinkidel. Umbes pool tundi pärast minu tulekut hakati laudadele igasuguseid komme-krõpse ja muud snäkki panema. Siis kutsuti lapsed veest välja ning kõik võisid võtta üks-kaks asja. Ehk siis lastele pakuti kõigepealt magusat ja siis hiljem pidi tulema see normaalne söök. 

Siis sellest pool tundi hiljem hakati tortillasid kanalihaga ulatama. Neile, kes tahtsid. Ma eeldan, et mitte just kuigi paljud lapsed.

Siis aga tuli Mehhiko sünnipäevade tipphetk. Pinata lõhkumine. Põhimõtteliselt on tegu mingi looma, nuku või muu elukaga, mis on topitud maiustusi täis ning mis tõmmatakse kõrgele õhku. Ja siis peavad lapsed seda järjest lööma (peksma), et see loom katki läheks. Antud juhul oli tegu ükssarvikuga. Tulid järjest lapsed, kes seda lõid – mõni kõvemini ja vähem, teine tugevamalt ja rohkem. Ma ei tahaks üldse olulist Mehhiko kommet hukka mõista, aga tegemist on üsna vägivaldse asjaga. Lastele õpetatakse maast madalast, et millegi saamiseks tuleb lüüa. Ja praegusel juhul looma lüüa.

Igatahes lõpuks läks ükssarvik katki ning kõik said kotikese sisse oma osa magusat.

Peo lõpupoole pakuti ka vahukooretorti, mis oli rõõmsalt mitu tundi 30-kraadises kuumas olnud. Mina seda igaks juhuks ei söönud.

Selle postituse lõppu tahaksin siiski välja tuua, et kuigi ma kõlan ehk veidi kriitiliselt, siis see ei ole minu eesmärk. Need on Mehhiko traditsioonid, põnevad traditsioonid. Välismaalase jaoks ehk veidi kummastavad.

Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis!

Jaga artiklit

8 kommentaari

R
r5  /   19:55, 22. apr 2018
Pinata kest on nagu saatana kiusatus, seda lüües inimene astub kiusatustele vastu. Kui silmad kinni seotakse, siis tähiustab see usku. Pinata tagumine on kiusatusele vastu astumine ja tasuks selle eest on puuviljad voi maiustused. Pinata ei pea olema loomakujuline. Loeb sümbol. Inimene võiks natuke lugeda ka enne kui välise põhjal teiste kombeid läheb tõlgendama. MAailmas on traditsioone, m is on pikemad ja sõgavamad, kui inimene, kes seda oma m'tta otsast tõlgendab. https://en.wikipedia.org/wiki/Pi%C3%B1ata
K
kol  /   19:47, 22. apr 2018
Samahästi võiks väita, et uusaastal paugutamine kasvatab lapsest püromaani või õpetab amast Kas ilutulestik õpetab lapsele, et paugutaime on okei või et madisandiks käimine tähendab, et alati tuleb teiste ukse taha mangumna minna, et kommi saada. Rumal jutt. Taditsioonidel on oma koht ja neid ei laienda keegi ka Mehhikos igapäevasele elule.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis