Jalutasin parasjagu Mehhikos põhjaosas pisikeses Real de Catorce külas surnuaia poole (see pidi olema ilus ning soovitati vaatama minna), kui märkasin hoogsal sammul kõndimas üht eurooplase või ameeriklase välimusega naist. Ta ei tundunud olevat turist.

Naine jäi juttu ajama käsitööd müüvate kaupmeestega. Kui mina olin neist möödumas, hõikas ta mind ja jooksis minu juurde. Mulle vaatas vastu pikkade blondide juustega umbes 50ndates naine. Ta silmad särasid.

„Kas sa tahaksid osta empanadasid? Mul on siin šokolaadiga ja banaaniga,“ lausus naine. Selgituseks: empanadad on Ladina-Ameerikas populaarsed pirukad.

Tegelikult ma ei tahtnud empanadasid osta, aga kuna mul oli huvi tema vastu, siis ei hakanud põgenema. Enne kui mina jõudsin uurida, kust ta pärit on, küsis naine selle küsimuse minult.

„Euroopast? Mina olen ka sealt! Aga viimased kolm aastat olen elanud Real de Catorce lähedal pisikeses külas,“ seletas ta.

Mul jäi kahjuks tema nimi küsimata, aga et oleks lihtsam seda lugu jutustada, nimetagem teda Mariaks.

Selgus, et Maria kolis Mehhikosse oma mehe pärast. Kuigi sellised lood algavad tavaliselt internetist, siis see paar kohtus kümmekond aastat tagasi Mehhikos, kui Maria tütar seal elas. Tänaseks on Maria oma mehhiklasest kaasaga koos olnud olnud üheksa aastat, kuid esialgu elas ta poole ajast Mehhikos, teise poole aga Šveitsis. Mees käis viis korda tema juures Šveitsis, kuid viimasel korral ütles, et aitab, tema ei suuda seal olla. Kas pole tavaliselt just vastupidi? Päris paljud ihalevad Šveitsi hea elu peale. Aga kas sa näed, kõik pole samasugused, kõik ei ole materialistlikud.

Niisiis võttis Maria kolm aastat tagasi vastu otsuse, et tuleb ise Mehhikosse elama. „Minu mees on siin õnnelik ja mina olen ka siin nii õnnelik,“ õhkas ta. „Maja on tema oma, meil on päikesepaneelid ning vesi tuleb kaevust. Ainus, mille peale raha kulub, on söök.“

Nüüd elab Maria külas, kus pole isegi telefoniühendust, interneti olemasolust ei hakka rääkimagi. Ta kinnitas, et on sellega väga rahul – see on tõeline vabadus. Korra nädalas käib ta Real de Catorces ning kasutab šveitslasest sõbranna kodus internetti, et lähedastega suhelda. Tuli välja, et selles külas on päris mitu šveitslast kanda kinnitanud. Miks ometi, ei mõistnud mina. "Äkki sellepärast, et šveitslasi tõmbavad mäed ja see küla on mägede vahel," mõtiskles ta.

Maria töötas Šveitsis stilistina ning tegeleb sellega siingi. Või noh, stilist kõlab kuidagi väga peenelt Mehhiko väikeküla kohta – ta on juuksur ja lõikab odava raha eest kohalike juukseid. Samuti käib ta laupäeviti Real de Catorces empanadasid müümas. Muuseas, ühe hinnaks on 20 peesot, mis on keskmisest kallim hind saiakese kohta. Kokkuvõtvalt, ega ta väga palju tööd ei tee – aga oluline on vaid ära elada ning selleks pole väga palju raha vaja.

Hoia end minu tegemistega kursis ka Facebookis!

Kui sulle meeldib, mida kirjutan, siis anna blogiauhindade valimisel hääl Liina reisiblogi poolt (resiiblogi kategoorias) SIIN!

Jaga artiklit

7 kommentaari

N
nii see on   /   20:42, 20. mai 2018
Loomulikult on vabadus tähtsam mingist nn.töölkäimisest.Ega see 10000.-mis sa kuus saad siis õnnelikuks kedagi tee.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis