Katrina Lehis. (Robin Roots)

Möödunud nädalal kerkis päevakorda küsimus, kas Eesti epeekoondis põrus vehklemise MMil või mitte?

Taustsüsteemi arvestades ei tohiks arutelule väga ruumi jääda. Kuu aega varem Novi Sadis toimunud EMilt naasid naised täiskomplekti medalitega (Katrina Lehis kuld, Kristina Kuusk hõbe, Julia Beljajeva pronks), millele Nikolai Novosjolov lisas hõbeda ja epeenaiskond pronksi. Nood viis autasu kergitasid Eesti, kes panustab erinevat suurematest riikidest vaid ühele relvaliigile, medalitabelis auväärt neljandale reale.

Wuxis polnud meil vastavasse pingeritta aga üldse asja. Lehis jäi medalist ühe, tiitlikaitsjana Hiinasse lennanud epeenaiskond kahe võidu kaugusele. Kusjuures mõlemad kaotasid veerandfinaalis hilisemale maailmameistrile. Ülejäänud kamba (mehed + naised) peale ei teenitud põhiturniiril ainsatki rahvusvahelist võitu, 32 sekka jõudis vaid Irina Embrich, kes torkas avaringis läbi Beljajeva. 

Spordiajakirjandus ristis tulemused, väljaarvatud Lehise oma, põhimõtteliselt ühehäälselt ebaõnnestumiseks. Need asjaosalised, keda ajakirjanikel õnnestus telefonitsi tabada, hinnanguga ei nõustunud.

„Kõik neli naist pääsesid 64 parema hulka ja see ei ole põrumine. Lihtsalt on ära harjutud, et eestlased muudkui toovad medaleid,“ teatas Lehis Postimehele.

Embrich pärast naiskonnavõistlust Õhtulehele: „Ei saa öelda, et see oli meie jaoks väga kehv MM. Kuues koht ei ole halb tulemus. Lihtsalt kõik ootavad, et iga võistlus tuleb medal, kuldmedal! Aga vehklemises on see väga raske. Me oleme väga tugevad, aga me ei ole supertugevad ja me ei saa kogu aeg võita, eriti MMil.“

Naiskonna peatreener Kaido „neljas koht on jama“ Kaaberma ERRile: „Naiskond saab kaotusest kindlasti üle ja kuues koht ei ole sugugi paha koht. Ega iga aasta ka võita ei saa ja konkurents on väga tihe ja ma arvan, et kaheksa sekka pääs on rahuldav tulemus.“

Julgen siinkohal lugupeetud sportlastele ja treenerile vastu vaielda. Mind üllatab säärane kommunikatsioon. Spordisõbrad, rääkimata atleetidest-juhendajatest, peaksid ju teadma, et teema pole labaselt must-valge. Et ainult medal võrdub kordaminek ja ülejäänud võivad piltlikult öeldes näppu imeda. Kaugel sellest.

Lõppeks on iga inimese subjektiivne otsus, kuivõrd õnnestunuks ta sportlase sooritust peab, ent loogiline on arvestada mitmeid faktoreid. Näiteks, kas tulemus rõõmustab atleeti? Kas ta esines enda võimete piiril? Kas sportlane on kogenud või mitte? Kas tervis oli korras? 

Väga raske uskuda, et Embrich (12 tiitlivõistluste medalit), Beljajeva (11), Novosjolov (8) ja Kuusk (7) endast tol päeval maksimumi kätte said ja laia naeratuse saatel Wuxi vehklemissaalist lahkusid. Ja mis rõõmu peaks naiskonnale, kes seitse aastat järjest EMil või MMil poodiumile jõudnud, pakkuma 6. koht? Pealegi ei vehelnud sealgi kõik piigad oma parimate päevade tasemel.

Tegelikult polegi mõtet nii triviaalsesse diskussiooni – kas põrumine või mitte? – laskuda, vaid tuleks analüüsida, miks Hiinas nõnda läks. Et õppida, treenida, areneda ja järgmisel korral nui neljaks võita, selmet (napi) kaotuse järel sisutühjalt nentida „see on vehklemine“.

Jaga artiklit

13 kommentaari

A
Arts  /   22:12, 3. aug 2018
Pole just kõige põnevam spordiala. Aga Lehis on samas väga ilus.
R
reede  /   15:06, 3. aug 2018
Mis joga see miis ajab Kaotati ju esikohategijatele Sport on juba selline ja tühja ila ajada pole mõtet

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis