Erki Nool oli teivashüppes tugev, aga koges ka tagasilööke. (MATI HIIS)

Sünoptikute sõnum Berliinis EMil võistlevatele kergejõustiklastele on pehmelt öeldes ebameeldiv: Aafrika kuumus jõuab Saksamaale ja kõige palavamatel päevadel võib elavhõbedasammas tõusta 38 soojakraadini.

Sprinteritele tegelikult lämbe ilm sobib, kui neil just ebaprofessionaalsuse tõttu vedelikupuudust ei teki. Küllap näeme olümpiastaadionil rajale prantsatavaid sportlasi, kes vaevlevad lihasekrampide käes ja siputavad mardika kombel jalgu. Kestusalade esindajatele tõotab etteaste kujuneda pikaks saunapäevaks. Kujutage ette näiteks maratonijooksjaid või 50 km käijaid, kes peavad end medalite pärast leiliruumis pildituks pingutama.

Vahel meenutatakse, kuidas Hubert Pärnakivi 1959. aastal Philadelphias NSV Liidu ja USA maavõistlusel 10 000 m jooksu lõpus piinles. Pealtvaatajatele tundus, et vapper eestlane kukub kohe-kohe pikali. Kuid Pärnakivi jõudis finišisse. Hiljem selgus, et ta oli 37kraadises niiskes leitsakus kaks viimast ringi läbinud silmad kinni, teadvusetult!

Siinkirjutaja silme ette kangastus esmalt 1999. aasta Sevilla MM, kus Erki Nool liikus kümnevõistluses kindlalt hõbemedali kursil. Paraku sai ta põrgukuumuses toimunud teivashüppes nulli. Teivas muutus sõna otseses mõttes pehmeks.

Täpselt samasugune oht valitseb Berliinis. Kümnevõistleja Karl Robert Saluri märkis, et tal on musta värvi teibad. Ta lubas neid varjus hoida, et ei kogeks Noole tagasilööki. Sama nutikalt peab tegutsema ka Saluri medalisoosikust ametivend Maicel Uibo.

Kettaheitjad Gerd Kanter ja Martin Kupper ütlesid nagu ühest suust, et suurtele meestele niisugune katlas küpsemine ei meeldi. Kanteril on viie aasta taguselt MMilt halb kogemus. Nimelt polnud Moskvas Kosmose-nimelises hotellis konditsioneeriga tuba ja olümpiavõitja tundis end mitu päeva nagu metssiga praeahjus. Ta lebas voodil, ainsaks riideesemeks olid aluspüksid, aga higi voolas ikka sorinal. Lõpuks oli Kanter pehme, ent suutis tänu kogemustele poodiumile jõuda. Võimetekohane tulemus jäi toona tegemata.

Õnneks on Saksamaal Eesti koondise hotellis toad meeldivalt jahedad, nii et võistluseelset särisemist oma rasvas ei toimu. Staadionil üritab iga nutikas kettaheitja parima tulemuse saavutada kahe esimese katsega.

Küllap püstitatakse Berliinis ka veejoomise rekordeid. Tean suurepäraselt, mida tähendab vedelikupuudus. 1997. aasta Ateena MMil tabas mind öösel jalakramp – tunne oli samasugune, nagu oleks rotveiler hambad säärde löönud!

Jaga artiklit

4 kommentaari

H
Hubert  /   01:29, 9. aug 2018
O
on  /   02:39, 8. aug 2018
vaja mineraalvett, sest soolad tulevad välja ja neid mitte asendades tulebki kramp- lihased vajavad soola oma tegevuseks.

Päevatoimetaja

Marvel Riik
Telefon 51993733
marvel.riik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis