Uskuge või mitte, aga 1941. aasta suvel veeti Tartus ülikooli raamatukogu trepikotta puupakk, millel kirvega raamatuid tükkideks lõhuti. Ja mitte vähe. Kümneid tonne raamatutükke saadeti vagunis Venemaale paberitehasesse ümbertöötamiseks.

See hullumeelsus sai alguse 16. augustil 1940, kui Eesti uue, nõukogude valitsuse haridusminister käskis moodustada kümneliikmelise komisjoni raamatute keelamiseks. Tuntumatest kirjanikest olid seal August Alle, August Jakobson, Jaan Rummo, Rudolf Sirge jt. Esialgses viies nimekirjas oli kokku 1552 nimetust. Teada on, et Lõuna-Eestis kuulus hävitamisele umbes 70 000 raamatut (need veetigi kokku ülikooli raamatukokku). Teist sama palju oli hävitatavaid raamatuid kirjastuste kesklaos.

Sakslaste tulles jäi töö katki ja jõuti hävitada umbes pooled raamatuist. Kui meil saadeti kirve alla esmajoones raamatuid, mis polnud heatahtlikud Nõukogude Liidu või kommunismi vastu, õigustasid „suurkodanlist kurnajate ideoloogiat“, rääkisid Vabadussõjast või olid Kaitseliidu väljaanded. Keelatud oli ka usuline kirjandus. Soomes, kuhu raamatuhävitamine jõudis pärast maailmasõda, sattus aga naljakal kombel keelatud raamatute nimekirja isegi Tammsaare „Tõde ja õigus“.

Jaga artiklit

10 kommentaari

N
Nii  /   13:42, 20. aug 2018
ja nüüd mõtleme korraks tänasele info kustutamisele, lihtsalt selle vahega, et andmekandja erineb. Kõik kordub, kahjuks.
A
Arne  /   21:47, 19. aug 2018
Kuidas nii, minule nõukaaegu õpetati, et venelased tõid meile kultuuri. Tuleb välja , et venelased
tõid meile raamatute lõhkumise ja põletamise kultuuri.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis