Episood UEFA superkarikafinaalist. (Robin Roots)

Maailma parim jalgpalliklubi (kuidas teisiti nimetada Madridi Reali, kes on võitnud kolm korda järjest Meistrite liiga?) ja tema tubli linnarivaal taovad Lillekülas palli. Gareth Bale Tallinnas! Antoine Griezmann meie oma hoovis! Sajandi matš? Andke andeks, aga mitte minu jaoks.

Niisuguse tõdemusega lahkusin öösel staadionilt. Ja hommikuks polnud arvamus muutunud. Pole siiani.

Kas ma olen peast soe? Pigem mitte. Jalgpallivihkaja? Vastupidi.  

Tõtt-öelda suhtusin UEFA superkarikafinaali juba eos leigelt, et mitte öelda ennastki hirmutavalt külmalt. Ah, küllap seetõttu, et sportlikult on tegu umbes viiendajärgulise auhinnaga ning mul on sügavalt savi, kes võidab, lohutasin end. Et küll läheb tribüünil üle, kui Kroos ja Bale söötu hakkavad lükkama. Aga ei läinud.

Jah, väga äge oli oma silmaga kaeda, kui osavalt ja väledalt tippmehed palli liigutavad (televiisor jätab ses osas petliku mulje), kuid see oli ka kõik. Emotsionaalselt ei pakkunud superkarikafinaal mulle kahjuks mitte midagi. Nagu kirjanik Mika Keränen ütles, võõrad onud mängisid.

Hüva, mul puudub Madridi klubidega igasugune hingeline side. Aga ka staadioni õhkkond, mis võib teinekord voolida suvalise riigi suvaliste klubide mängu unustamatuks elamuseks (isiklikust kogemusest näiteks Poola ja Serbia liigas), polnud ažiotaaži vääriline.

Tuhatkond Atletico fänni laulsid tublisti, ent minu ihukarvasid nad püsti ei lõõritanud. Neid olid selleks lihtsalt liiga vähe ning ülejäänud publik ei pakkunud loogilistel põhjustel neile mingit tuge. Seega oli atmosfäär pigem glamuurne ja steriilne. Olemuselt ennem pintsaklipslaste viisakas veiniõhtu kui tudengite sessilõpu rämmar.

Midagi pole teha, väljakul toimuv jäi vaimselt kuidagi kaugeks. Umbes nagu jõllitaks vaateaknast Ferrarit, mille ostmiseks kunagi niikuinii raha ei jagu. Roostes või mitte, päeva lõpuks on oma ’94. aasta Golf ikka südamelähedasem.

Sama, tuleb välja, on ka jalgpalliga. Jah, mõistan, et sündmusena oli UEFA superkarikafinaali toimumine sisuliselt olematu jalgpallikultuuriga Eestis erakordne, uhke ja suur au. Ei vaidle.

Aga kuulutan igasuguse valehäbi (ja etteheitva toonita), et seitse korda ägedam oleks Reali või Atleticot näha Tallinnas mängimas näiteks Meistrite liiga alagrupiturniiril mõne Eesti satsi vastu. Vaat see poeks hinge ja igasse keharakku. Tõenäoliselt juba nädalaid enne avavilet. Rääkimata rahvuskoondise, kodukandikuttide või oma pruudi rahvaliiga mängudest. Ühtekuuluvustundest tõukuv kirg kaalub sära ja kvaliteedi üles. Iga kell!

PS! Kes tõlgendab toda arvamust vinguva seisukohana, et jalgpalliliit poleks pidanud superkarikafinaali siia organiseerima, on väga valel teel.

Jaga artiklit

10 kommentaari

T
TENS! download - Baixe FácilElectronics, Cars, Fashion, Collectibles, Coupons and More | eBayDemocracy Now! | Democracy Now!Canggu: Private Pool Villa Paradise in Bali  /   23:33, 25. aug 2018
Search | Free Internet Radio | TuneIn
A
amatöör  /   22:08, 19. aug 2018
ilus üritus oli

Päevatoimetaja

Marvel Riik
Telefon 51993733
marvel.riik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis