„Eile oli palju sugulasi-sõpru ilmunud pärastlõunal Pühavaimu kirikusse saatma lahkunud seltsimeest tema viimsele teekonnale. Aga oli ka kadunule täiesti võhivõõraid inimesi, kes seisatasid kiriku ees. Huvi põhjuseks oli vahend, millega lahkunu toimetati viimsesse rahupaika – surnuauto. Tallinnas on selline auto esimene, millega on mõistetav publiku suur huvi,“ kirjutab Uudisleht 6. septembril 1935.

„Motoriseeritud surnuveo abinõu tähistab muudatust meie senistes matmisekommetes. Seni maeti surnu kirikus ja siis liiguti jalgsi ühises rongis kadunuga kalmistule. See oli aga aegavõttev ja tülikas toiming, mis hästi ei sobi enam tänapäeva elutempoga.“

Surnuauto ideele tuli ning selle konstrueeris koguduseliige hambatehnik T. Viiroja. See ehitati Tallinna ühes töökojas kerge sõiduauto raamile. Juhiruum eraldati, kirst paigutati pikuti auto keskele, kus selleks oli eraldi klaasseintega ruum, mis moodustas Uudislehe kinnitusel nagu omaette altari. Autoga võis kaasa sõita seitse inimest, kirikuteenijast juht kaasa arvatud.

Surnud mehe vana ema hakkas nutma, kui kuulis, et tema poega tahetakse autos maamulda viia, teab Uudisleht. Kui ta nägi sõidukit oma silmaga, rahunes ta siiski maha ja sõitis sellega kalmistule kaasa.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis