Toksin artiklit ajal, kui Tallinna linnatänavad on umbes erineva kiiruse ja lõõtsutamistempoga liikuvatest inimestest. See on ikka ülimalt tore, et niigi suureks paisunud rahvaspordiüritused veelgi numbreid kasvatada suudavad. Tore on seegi, et vähemalt praeguseni pole mu sotsiaalmeedia uudistevoogu sattunud ühtegi undajat, kelle elu on otsa saanud, sest tal pole ajutiselt võimalik oma autoga harjumuspärast marsruuti läbida. Küll need pahurdajadki ärkavad! Ja iseenesest on tore ju seegi, sest südame löögisageduse tõstmine tuleb tervisele ainult kasuks. Kes ei saa pulssi üles liikumisega, saab südant toonuses hoida ägestumisega.

Mis seal salata – päris tore on ka sisemuses torkiv tunne, kui ma tuhandete liikujate peale mõtlen. Ei, tegu pole istuvast eluviisist ja ebatervislikest elukommetest tingitud miniinfarktiga, vaid tundega, et peaks end tuleva aasta jooksule registreerima, sest üheskoos jooksmisest verre paiskuv adrenaliinilaks on ülimõnus ja Tallinna maratoni medal on ka iga aastaga aina ilusam ja suurem. Usun, et sarnast mõtet mõlgutavad paljud, kes nädalavahetusel punaseid nägusid täis jooksjatemassi kaema sattusid.

Unustatud tossud
Aga kui palju on neid, kelle jaoks on nädalavahetuse jooksukilomeetrid ühe tsükli lõpp-punkt? Nad on heal juhul aasta, aga võib-olla vaid paar-kolm kuud tagasi seadnud endale eesmärgi läbida 10, 21 või 42 kilomeetrit. Olgu või surm silme ees! Finiši järel rändavad jooksutossud kappi ning sinna jäävad nad nädalateks, kuudeks või isegi aastateks, sest kui uus treenimistuhin uue ringiga peale tuleb, on juba ammu meelest läinud, et kunagi rahvasportlast väärikalt teeninud jalavarjud kapinurgas uut võimalust ootavad. Treeningute ja võistluste ajal on koibade otsas juba uued ja värvilisemad tossud.

Eelnev pole sugugi lihtsalt tolmustest arvutiklahvitest imetud stsenaarium. Olen selle ise senise elu jooksul läbi teinud ning ei julge välistada, et satun samale rajale veelgi. Üpris lapsik, kas pole? Õnneks pole ma ainus, keda infantiilsete meetoditega tuleb elus õigele teele juhtida. Millest muust kõneleb see, et aina rohkem kasutatakse rahvaspordiüritusi reklaamides kuulsaid mehi metsast. Seda viimast muidugi spordi kontekstis, sest omas valdkonnas on nad vaieldamatult autoriteedid.

Aga tõepoolest! Mis võluvitsaga peaks mind Tartu suusamaratonile meelitama kiirrongi kombel tõuse ja laskumisi võtvad olümpiasportlased, kui ma tean suurepäraselt, et esimese suurema tõusu peal sülgan ma tatti ja verd segamini ning esimese suurema laskumise peal käin vähemalt korra külili. Hoopis julgustavam on teadmine, et Raivo E. Tamme süda oleks triatlonil peaaegu üles öelnud, aga lõpuks jõudis ta ikka finišisse.

Mugavuse hind

Meie mõttemaailma infantiilsusele rõhuvad muudki suuraktsoonid. Tervise Arengu Instituudi kampaania „Septembris ei joo“ on selge märk sellest, et faktipõhine selgitustöö alkoholi liigtarbimise kahjulikkusest ei toimi. Tarvis on tekitada olukord, kus inimene istub septembri lõpupäevil Lätist ostetud õllekasti otsas ja närib küüsi, et lõpuks saabuks päästev oktoober, mis lubaks tal ennast jälle pildituks kaanida. Õnneks võtab oktoobris lapsehoidmise üle alkoholitootjate ja -maaletootjate kampaania. Kuna Tervise Arengu Instituut on terve septembrikuu nende oksa saaginud, lubavad viinaärimehed janu täis juua. Ainuke tingimus on see, et igale napsule klõmakas vett vahele võetaks.

Kampaaniakorras elamine on üpris mugav. Iseasi, kui palju aitab lühiajaline ekstreemsetes oludes elamine kaasa teemade tuumani jõudmisel ja arendab mõtlemisvõimet? Kui ühiskonda saab mõistlikele eluviisidele ärgitada ainult läbi aktsioonide, siis on küllaltki loogiline, et suureneb vastuvõtlikkus ka nendele kampaaniatele, millega kutsutakse üles oma elujärge parandama igasuguse jamaga: mürgiste keemiliste lahustega, vaktsineerimisest loobumisega, värviliste kivitükkidega... Loetelu võiks jätkata veel pikalt.

Seega katsun rahvajooksule registreerumise kihud alla suruda ja lihtsalt regulaarsemalt sörkimas käia ning vähem eluiga lühendavaid näkse süüa. Ja kui on põhjus midagi tähistada, siis söön ikka näkse ning joon ehk klaasikese kangemat ka juurde. Isegi kui tegemist on septembrikuuga. Aga 22. septembril ehk ekraanivabal päeval võtan südamerahuga arvuti ette ning hakkan järgmist kolumni kirjutama.

Jaga artiklit

2 kommentaari

2
2mx  /   16:37, 10. sept 2018
Vaata, kod Libe, mina elan Tallinna linnas ja suhteliselt kesklinnas. Mina liigun ühistranspordiga ja jalgsi, vähemalt enamuse oma ajast. Mule on ükskõik, mida arvab mingi tegelane, kes elab linnast väljas põllule ehitatud karbikeses ja ilma autota ka kolme sammu liigutud ei saa, tavaliselt siis. Sest sellistele linnast-väljas-lauda-taga-põllul elavatele võib see kol päeva ehedat liikumistakistuste pornot olla lahe. Mulle näiteks pole. Sest teps mitte ei pääse liikuma mulle harjumuspärastesse poodidesse või muidu vaba aja veetmise paikadesse (mitte segi ajada turistide või hipsterjobude urgastega). Veel enam - käisin laupäeva õhtul pärast seda nn sügisjooksu ja enne seda pühapäevast maratonitamist Viru tänaval, mis oli turiste paksult täis ja äkki märkasin, et see pole teps mitte ohutu. Ei, neid alati tuttava moluga pätte ma ei näinud, aga see eest nägin seda, et kogu Viru tänav oli sisuliselt vajadusel autoga abi saamise võimalusest ära lõigatud. Lausa nii, et Valli t ja Vana-Viru t ristmik Viru tänavaga oli lausa betoonblokkidega takistatud. Teadmiseks - Viru tänavale saab kiirabi või päästemasin kõige paremini ja kiiremini ligi just Valli tänava kaudu. Aga ka Sauna t-l oli blokeering ees, sama ka Vene tänaval ja Müürivahes, kuigi seal vähe kergemate vahenditega. Minul igatahes hakkas oma linna külaliste pärast hirm, sest tühja sellest politsei ligipääsust, need saavad ka joosta, aga arstiabi või tuletõrjuja peavad ikka oma masinatega nii lähedale saama, kui vähegi võimalik.
Mul on siiralt kahju, kui siinmail hakkavadki ilma ja vaimsust kujundama taolised libedikud, kes oma ninaotsast kaugemalt näha ei suuda.
T
Taavi!  /   11:40, 10. sept 2018
Kampaania mõttes võiksid selle jooksumaratoni linnast välja, loodusesse viia. Ja siis kirjuta kolumn, mis vahe on linnas, gaasilõhnalises õhus või looduses, värskes õhus joosta. Oleme rääkinud?

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis