Meestel on ikka säärikud jalas. (Tiit Blaat/Ekspress Meedia)

Poluvernikud oli venelaste ja vadjalaste segunemisel tekkinud rahvakild, kes Eestis elas algul vaid Iisaku ümbruse külades, kuid Kaja 1934. aasta andmeil ulatus nende asuala siis juba Iisakust pisut üle Tarumaa rajagi.

Tõsi, põlised poluvernikud, kellel lapsi rohkem,  rändasid rahvakillu seast tööd ja leiba otsides võõrsile. „Need poluvernikud, kes omaks võtnud eesti-meelse hariduse, hoiduvad väljarändamisest. Pigem juba rajatakse liivadüünidele põldusid ning hakatakse rannaliival sibulaid kasvatama,“ kirjutab Kaja.

„Nagu setudki tegelesid poluvernikud varematel aastatel peamiselt kalastamise ja kauplemisega. Naiste hooleks on põllu- ja aiatööd. Mis poluvernikuid eraldab eestlastest, see on kõigepealt riietus ja keelemurrak. Meestel on ikka säärikud jalas, nokaga müts peas ja punane habe rinnuni. Usuliselt on poluvernikud truud „ljuteranskid“.

Kuid vene õigeusu lugematuist pühadest peavad siiski lugu kõik rannaäärsed poluvernikud. Mõnel vene suurpühal, näiteks 18. augusti bogoroditsal lähevad isegi eestlased adra tagant Kuremäe palverännakuga kaasa. Talude välisest korraldamisest ja hoonete korralikkusest võib otsustada, kes on põline, hoolimatu poluvernik ja kes uuema aja inimene, eestistatud poluvernik.“

Jaga artiklit

4 kommentaari

E
ehh  /   11:39, 10. sept 2018
Jutt või midagi, Iisaku ümbruse vadjalased ehk poluvernikud olid luterlased ja rääkisid vadja keelt, mis võis sama hästi olla eesti murre, seda pole võimalik nii eristada. Rannikul olid venelased, kes rääkisid vene keelt ja ei tunnistanud poluvernikuid ehk siis vadjalasi omaks. Venelased olid õigeusku, vana või uut.
A
Ainult joptvuju pool oli "õiget" usku.  /   07:46, 10. sept 2018
Sealt tuli nõukogude aktiviste ja organite tjootajaid kuhjaga. Muide kõik elusolijad saavad korralikult sellise tegevuse EV-lt pensioni.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis