(Teet Malsroos)

Kui Vikerraadio hommikuprogrammi teeb Märt Treier, tuleb varem tõusta. Tarka juttu ei tohi maha magada, seda liiga palju ei pakuta.

Hiljuti võttis Märt Treier jutuks ka praegu ülikuuma noortekampade teema ja oli vestluskaaslasteks palunud vastavate sotsiaalprogrammidega tegelevad ametnikud. Ma kuulsin kaalukaid väljaütlemisi: mitmedimensiooniline pereteraapia, tõenduspõhine sekkumine, vajaduspõhine abi, peresüsteemi(!) kaasamine, teraapia intensiivsus, parandamiskoha leidmine. Seega on programmides raskete noorte õigele teele juhatamine põhjalikult ette võetud.

Kroonulik lähenemine

Aga intervjuu lõpus rikkus ajakirjanik kõik ära. Nimelt küsis Märt Treier: „Kui palju neist kahesajast noorest, kes on programmi läbinud, satub kõigele vaatamata vanglasse? On neid kaks või kakskümmend?“

Vastus kõlas: “Seda numbrit pole me kaasa võtnud.“ Ajakirjanik lubas endale imestuse, millega mina raadiokuulajana liitusin: “Kas see pole hämmastav, et te neid arve ei tea!“

Ma ei sea selliste programmide vajalikkust üldse küsimärgi alla. Küll huvitaks mind programmide laiaulatuslikkuse kõrval ka see, mis saab neid läbinud Martinist või Rasmusest pärast programmi. Ja intervjuud kuulates tekkis mul hirm, kas ka noortega räägitaksegi niisugust puist kroonukeelt. „Peresüsteem“ ajas mul harja päris punaseks. Viimati tuleb ka „emasüsteem“ ja „isasüsteem“.

Muidugi võib nüüd hüüatada, et vaat kus tuli pensionärist asjatundja välja. Aga maailm ja selle noorteprobleemid ei tekkinud eile ega täna. Kirjutasin Noorte Hääles töötamise ajal oma viisteist aastat nendel teemadel. Peale selle pidi siis igaühel toimetuses olema ka mingi ühiskondlik ülesanne ja mul õnnestus saada ajakirjanikule nii sobiv rahvakohtu kaasistuja töö, mistõttu olin paljudel noorte kuritegusid arutavatel istungitel.

Kui ma nüüd kuulen, et see on tohutult uus asi, et ei tegelda ainult noore õiguserikkuja endaga, vaid käiakse tema kodus ja koolis, siis tegelikult on head alaealiste korrarikkujatega tegelejad alati nii toiminud. Parimad neist tegid hommikul kodus võileivad valmis, söötsid noorel vargapoisil kõigepealt kõhu täis, andsid ninapühkimiseks puhta taskurätiku ka ja alles siis hakkasid teda kasvatama.

Miski on siiski praegu oluliselt parem. See, et meil on nüüd mitmekülgselt haritud pereterapeute, keda varem üldse ei olnud. Minu kooliajal keskendusid psühholoogiaõpingud ju Pavlovi koerale. Et kui koerale süüa anda ja siis alati kellukest helistada, hakkab koeral sülg ka siis jooksma, kui ainult kellukest helistada. Nüüd on pereterapeutidel kogu maailma kogemus kättesaadav ja neid koolitatakse pidevalt.

Palju räägitakse praegu ka laiemast pildist, kogu keskkonnast, mida tuleb eksinud noortega tegeldes silmas pidada. Aga mina juhin siin tähelepanu pildile sõna kõige otsesemas mõttes. Milline oli Tallinna tänavapilt enne uut kooliaastat? Tartu maanteed pidi sisse sõites võtab meid vastu üleelusuurune reklaam „Tee Eestile kingitus, kasuta juhusuhtes kondoomi!“. Igal tänavanurgal oli plakat „Khuulilt kooli!“. Samal ajal me tahame teadusepõhist Eestit!

Need reklaamid räägivad pigem sellest, et see ei saanud väga ammu olla, kui puu otsast alla tulime. Palju või pisut, aga kindlasti mõjutab selline tänavapilt ka noorte väärtushinnanguid.

Ajakirjandus süüdi?

Alaealiste asjade inspektorid kurtsid omal ajal, et kui oled päeva poiste kodudes ja koolis käinud, tema sõpradega juttu ajanud, kulub poolteist päeva selleks, et kõik oleks kirjas, kus vaja ja nagu vajas. Ma ei tea, kui palju praeguste programmide juhtumiplaanid ja küsimustikutäitmised aega võtavad, aga küllap nad ikka võtavad. Bürokraatia tahab igal ajal ja igal alal laiutada. Tol korral kirjutasin loo „Et kasvaksid poisid, mitte toimikud“. Tore, kui praegu poleks põhjust kirjutada lugu „Et kasvaksid poisid, mitte programmid“.

Ilmakuulus psühholoog Endel Tulving on öelnud: “Mõni läheb ikka hukka.“  Seda ei saa ühelegi programmile süüks panna, et see kõigist korralikku kodanikku ei suuda teha. Ideaalmaastikku maailmas ei ole ega tule. Seda võib ainult paberil või arvutis tekitada. Nii on noorte kuritegevusega, nii on koolikiusamisega.

Kõnealuse teema aruteludel on tuldud välja ka arvamusega,  et kui ajakirjandus poleks Kanuti aia ja teiste noortekampade tegusid suure kella külge pannud, olnuks see õige suhtumine. Vaat selline asi tuletas mulle küll eredalt nõukaaega meelde.

Noorte Hääle ajakirjanikena kuulsime parteilistelt ülemustelt aina etteheiteid, et miks me võimendame halba, et kui me poleks seda või teist noorteprobleemi lehte pannud, poleks pätipoisid tähelepanu saanud.

Aga see on juba laiem probleem, kui noor ei leia tähelepanu kodus ega koolis, vaid alles pätikambas.

Jaga artiklit

1 kommentaar

V
Väga hea artikkel  /   19:49, 11. sept 2018
see vägivaldsus on üks võimalik alus suitsiidsuse algele

Päevatoimetaja

Marvel Riik
Telefon 51993733
marvel.riik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis