(Stanislav Moškov)

Imik nutab. Ta teeb seda öösel, hommikul, päeval ja õhtul. Mitte kogu aeg, aga üsna palju. Ja valjult. Ta äratab nii vanemad kui ka naabrid. Kahjuks võib aga viimaste seast leida neid, kes seda nuttu kohe kuidagi seedida ei suuda.

Elan Mustamäel. Naabruskond on tore, kõik eluks vähegi vajalik on käe-jala juures, minu ülesanne on vaid elada ja eksisteerida. Eks imikutegi sihid ole laias laastus samad mis mul.

Tea nüüd, kas põhjus just sarnastes sihtides peitub, aga mina ei suuda küll nutva imiku peale pahaseks saada, olgugi et ma tema nuttu kõikidest naabritest ilmselt kõige paremini kuulen. Aga las ta nutab, ega ta sinna ju midagi parata  saa, ning ka vanematel pole mingit võluvitsa, millega beebi nuttu lõpetada.

Sestap ongi üpris kole näha ja kuulda, kuidas üks naaber imiku ja ta vanemate poole tuld ja tõrva pritsib. Miks küll, imestan ma alati. Tundkem empaatiat, mitte viha, sest suurt süüd ei lasu ju kellelgi. Ja pealegi: kui nutt segab, aitavad kõrvatropid!

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis