Kataloonias tähistatakse 11. septembrit rahvuspüha Diadana 1886. aastast ja fakt on see, et Euroopa suuruselt viienda ja külastatavuselt maailma kolmanda riigi telejaamad lülitasid sel päeval ikka ja jälle sisse pildi Barcelonast, kus toimus järjekordne, enneolematu Diada.

Tuletaks meelde, et viis aastat tagasi nägi see välja kui Balti kett – katalaanid seisid 400 kilomeetrises rivis piirkonna lõunapiirist põhjapiirini. Sedapuhku oli püsti pandud midagi Berliini müüri meenutavat, milles pärast tseremoonia avanud vaikusehetke – aga korraga vaikis vähemalt üks miljon osalejat – murti üks plaat pooleldi maha ja läks lahti kõnekoosolekuks.

Täispangale minek

Viimasel seitsmel aastal on teema olnud üks ja sama – saame iseseisvaks vabariigiks. Loeti ette ka mullu esimesel oktoobril toimunud rahvahääletuse küsimus – „Kas soovite, et Kataloonia muutuks iseseisvaks vabariigi vormis?“, millele mass vastas üksmeelselt „jah“.

Aasta tagasi vastas hääletusel samamoodi 2,02 miljonit inimest, 177 000 häält oli vastu, ent osalusprotsent oli 43. Mäletatavasti toimus see hääletus suure vägivalla saatel, mille korraldasid Madridist saadetud politseiüksused, kes sulgesid enne kümneid ametiasutusi, trükikodasid ja võimalikke hääletuskohti. Üle 800 inimese sai viga hääletuspäeval.

Katalaanid annavad osaluseks 55% ja kõrvutavad ametlikku arvu osavõtuga Euroopa parlamendi valimistest, mis 2014. aastal oli samuti 43%. Ehk siis – kui üks tulemus on legitiimne, siis on seda ka teine!

Euroopa Liidu ametlik reageering oli sama, mis aasta tagasi, kui 27.septembril 2017 teatas hääletamistega tegelev nn. Veneetsia komisjon toonasele Kataloonia juhile Puigdemontile, et rahvahääletus saab toimuda vaid Hispaania valitsuse nõusolekul ja põhiseaduse järgi. Ometi oli seis säärane, et õhus oli sotside juhitud Hispaania valitsuse ja Kataloonia omavalitsuse kokkuleppe tulemusena 2006.aastal sündinud uus autonoomiaseadus, sest Hispaania ülemkohtunikud, kellest osal polnudki volitusi, olid seda muutnud. Vahepeal võimule pääsenud Hispaania rahvapartei valitsus aga lükkas tagasi kõik rahvuslaste protestid, mille ajendil läksid viimased ühel hetkel täispangale ja seda juba iseseisva vabariigi loosungiga.

Möödanikust teame seda, et Diada algpäev on tegelikult kurb sündmus katalaanide ajaloos, sest 11. septembril 1714 tuli neil pärast 14kuulist piiramist reedetuina alistuda Hispaania kuninga vägedele. Reetjaiks olid senised liitlased pikas Hispaania pärilussõjas – Inglismaa viis ootamatult ära oma laevastiku Barcelonast ehk siis London rahuldus Gibraltari (1713. aastast nende käes) ja Menorca saare (1708–1782) saamisega.

Viimased kaks aastat on EList lahkuv Suurbritannia Hispaania sündmustes taas mängus, sest Gibraltar on ju ikka veel probleem ja katalaanide poolel on selgelt Šotimaa, kes tahab nii Inglismaast lahku lüüa kui ka ELi jääda. Igal juhul oli Diada seekordsete kõnelejate hulgas ka Šotimaa esindaja.

Diadat hakati tähistama kui Barcelona piiramisel langenute mälestuspäeva koos meenutusega, et amnestiat, mida jalga lasknud inglased vastupanu osutajatele välja kauplesid, ei tulnudki. Vabariigi päevil 1931.aastal muutus tähistamisel aktuaalseks vabaduse kaotamise teema. See sai ka peamiseks teemaks Hispaania taas kuningriigiks (ja sama dünastiaga) muutnud Franco surmajärgsel perioodil, kui Diada tähistamine 1976. aastal taastati.

Ükskord nad võidavad?

2006. aastal vastu võetud ja ikka veel osaliselt tühistatud-muudetud statuudi järgi on „Kataloonial kui rahval rahvussümboliteks lipp ja rahvuspäev“ ning alamparagrahv sätestab, et rahvuspäev on 11. september. Alates möödunud oktoobrist, kui Hispaania valitsus kehtestas Kataloonias eriolukorra ja arreteeris selle juhtivad poliitikud – osa neist jõudis ka maapakku minna – on Kataloonia juurde saanud ka rahvusvärvi, selleks on kollane. Seda värvi linte kantakse nüüd kogu aeg andmaks märku, et Hispaanias on olemas poliitvangid ja pagulased.

Nagu teada, viis toore jõu kasutamine ja rahvuslaste uus valimisvõit Kataloonias detsembris ikkagi Hispaania parempoolse valitsuse langemiseni. Uue ja jällegi vähemusvalitsuse moodustasid sotsid, ent Pedro Sanchezest ei saanud riigimeest, nagu seda oli tema eelkäija Jose Luis Zapatero, 2006. aasta statuudi autor.

Sancheze valitsus on võimul olnud juba kolm kuud, ent seis on sama, mis peaminister Rajoy päevil. Ainuke vahe on selles, et Sanchez ja Kataloonia uus juht Quim Torra on kohtunud ja üheksa poliitvangi viidi Madridist üle Kataloonia vanglatesse. Sestap olidki ka Diada loosungid samad, mis aastakümneid – vabadus, amnestia ja iseseisvus.

Torra teatas veel juulis, et septembris tuleb otsus uue rahvahääletuse korraldamise kohta, et nii veelkord demokraatlikult asja ajades otsustada Hispaaniast lahkumine. Diada tähistamise ulatus näitas rahva meelsust piisavalt ja Torral oli peale seda lihtne küsida kõigilt hispaanlastelt – kas Madridis on midagi muutnud, kui seal on nüüd Rajoy asemel ametis Sanchez?

Kui alguses mainitud teleülekannete juurde tagasi tulla, siis miljoni katalaani üksmeele ja distsipliiniga kontrasteerus hästi teiseks päevauudiseks olnud jutt järjekordse ministri võltsitud magistripaberitest. Nii nagu Rajoy päevil, oli ka see magistrikraad pärit Hispaania eliidi kõrgkoolist, mis kannab eelmise kuninga nime. Diada hommikul kinnitas Sanchez, et mingit võltsingut pole, Diada tseremooniate lõppedes tuli teade ministri tagasiastumisest.

Hispaania välisminister Borrell, kes on katalaan, oli Diada päevaks saadetud Strasbourgi, et saada sealt kätte Euroopa Nõukogu esimehe Jaglandi sõnum. Too teatas, et kõik peab toimuma Hispaania seaduste ja Euroopa inimõiguste konventsiooni alusel. Ent mis teha, kui neid seadusi jäärapäiselt ei muudeta ja on rahvaid, kes sellega ei lepi?

Kuidas see nüüd oligi – ükskord me…

Jaga artiklit

1 kommentaar

R
reede  /   19:52, 12. sept 2018
Seekord tõesti aus jutt Häda on selles et riigid kardavad Pandora laeka avanemist See ei päästa sest rahvaste enesemääramise tahe tõusetub udusest ajaloost ja seda tunnet pole võimalik maha suruda

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis